reede, 26. oktoober 2007
neljapäev, 9. august 2007
Mont Blanc ja Matterhorn päevik - osa 4
17. juuli - puhkepäev ja suundume Šveitsi
Hommikul põõnasime kaua ja lõuna ajal hakkasime sõitma Šveitsi poole Zermatti. Sõidu peale kulus meil suhteliselt vähe aega ning pealelõunal jõudsimegi kohale juba. Zermatti autoga sisse sõita ei saa. Sinna viivad ainult rongid ja taksod. Auto tuleb jätta u 5 km kaugusele Täshi asulasse tasulisse parklasse. Me otsustasimegi enne Zermatti kämpingusse jääda, nii et auto oleks käepärast, kuigi Zermattis on ka kämping olemas. Valida oli, kas jääda allapoole väiksemasse Randa küla kämpingusse (1409 m) või sõita ülespoole Täschi asulasse (1449 m). Sõitsime Täschi, sest see oli pisut suurem ja siin oli ka paar poodi olemas.
Käping asus üle raudtee jõe kaldal. Seadsime telgi üles. Kämpingu perenaine pakkus kohe ka odava hinnaga tõstuki piletit Klein Matternhorni (3883m) peale, aga me keeldusime ja ütlesime et meil on plaanid ronida hoopis päris Matterhorni otsa. Perenaise käest kuulsime, et õhtul kell kuus saab siin kohalikku Raclette juusturooga maitsta. See koosneb keedetud koorega katrtulitest, marineeritud sibulatest ja kurkidest, ning sulatatud Raclette juustust. Juustu sulatatakse spetsiaalse grilli all ja kokk tõmmbab noaga sulanud kihi taldriku peale. Maitses hea, aga kõht muidugi täis sellest ei saanud, nii et valmistasime korraliku õhtusöögi pärast ise juurde.
18.juuli - Zermatt
Täna läksime Zermatti linna peale kolama. Täschist viib sinna väike jalgrajake mööda jõe paremat kallast. Umbes 1,5-2 tunni tee. Zermatt on ka suvel kõva suusakuurort ja tõstukijaamas oli päris tihe lumelaudurite sebimine. Liiklus linnas toimus elektri-sõidukitega - autodeks on neid vist patt nimetada, aga osad olid kohandatud kauba veoks, teised reisijatele jne. Matterhorn ise peitis end pilve sees, seepärast ei näinudki, mismoodi ta täies hiilguses paistab. Ilmateade ennustas, et kolme päeva pärast läheb veelgi pilvisemaks. Tuule kohta kuulsime, et õnneks variab mägi Itaalia poolt puhuva külma tuule ära ja Hörli hari on suht tuulevaikne. Seepärast otsustasime järgmine päev kohe üles Hörli hüti juurde matkata. Õhtul pakkisime asjad.
19. juuli - Zermatt - Hörnli hütt (3260 m)
Parkisime auto tasulisse parklasse - maksmine pidi hiljem toimuma, seepärast me kellelegi teada ei andnudki, et me seda tegime. Kui me oma seljakotid autost välja tõstsime, saabus parajasti üks klientidega takso. Kui see kliendid maha pani, siis tuli meie käest küsima, et kas me Zermatti tahame sõita. Pakkus et viib näo kohta 2 CHF odavamalt kui rongi pilet oleks maksnud. Hüppasimegi peale ja 20 minutiga olime Zermatt-is. Kõndisime jala tõstuki jaama ja ostsime üles-alla piletid, makstes kaardiga 44 CHF nägu. Päris kallis lõbu see tõstukiga sõit! Alguses me arutasime Johaniga, et võiks alla tagasi jala laskuda, aga Olavi ei tahtnud, ja kuna mul oli üks põlv hell, siis otsustasin samuti tõstuki kasuks. Ukerdasime 3-kesi seljakottidega ühte tõstuki kabiini ja sõit algas Schwarzee Paradiisi poole. Vahepeal oli tõstuki vahejaam, kus tuli teise tõstuki peale ümber istuda. Lumelaudurid läksid teise tõstuki peale, mis viis vasemale. Meie hoidsime paremale viivale tõstukile. Tõstuki lõpppeatus oli 2583 m kõrgusel. Lõppjaamast viis jalgrada poole Hörli hüti poole. Hütt paistis siia ära, aga tipp ise oli pilve sees kogu aeg. Tasapisi liikudes jõudsime 2 tunni pärast Hörli hüti juurde. Mõtlesin, et telkimiskohad asuvad kohe hüti taga ja läksin neid otsides marsruudi algusesse välja, aga siin paistsid sildid: telkimine keelatud. Selgus et telkimiskohad jäävad üles vaadates pisut vasakule poole, umbes 100-150m hütist pisut allapoole minna. Ainult üks kollane telk paisits seal püsti olevat. Ülejäänud kivimüüridega ümbritsetud platsid olid kõik vabad - kokku oli selliseid oma 6-8 tükki. Valisime ühe laiema ja kõrgema kivimüüriga platsi ja püstitasime telgi. Kuna telgi kaart sirgeks painutada ei jõudnud, siis telk kartis tuult ja ma ladusin müüri veelgi kõrgemaks.
Hiljem läksime marsruudi algust uudistama. See asus hütist u 100 m kaugusel ja algas kohe lühema järsema lõiguga, millel oli abiköis väljas. Ronisime ilma vöödeta üles ja edasi umbes 30 minuti jagu kohta, kust paistis juba esimene kuluaar ja kollane kalju. Algus tundus lihtne ronimine. Siis laskusime hüti juurde tagasi ja uudistasime mis teised grupid räägivad. Ühe kiidiga rääkides selgus, et nad plaanivad välja minna kell 4:30 ja et meie võime järgneda u kell 4:45. Sellega oligi me plaan paigas - äratus homme kell 3:30 ja marsruudi all kell 4:45.
20. juuli - Matterhorni tipp (Hörnligrat marsruut, AD)
Äratus oli kell 3:30. Söömise, riietumise ja asjade pakkimise peale kulus kaua. Kui telgist välja sain, nägin juba tosina jagu tulukesi üleval matterhorni marsruudi peal. Esimesed olid üpris kõrgel. Ilmselt olid nad väljunud juba kella 4:00 paiku, mitte nagu meile räägitud. Ootasin kuni teised oma varustuse selga said ja viimaks saime paraja hilinemisega liikuma. Marsruudi algusesse kalju alla jõudsime täpselt kell 5:00. Olime kõige viimased ronijad kes täna tippu üritavad.
Marsruudi all sättisime 3-sesse seongusse: Johan ees, Olavi keskel, Tõnu taga. Omavahelise köie pikkuseks jätsime algul 15 m. Mingi aja pärast sai selgeks, et see on siiski liiga pikk, sest segas liikumist. Ma kerisin oma köie otsast veel poole omale selga, nii et minu ja Olavi vahele jäi alla 10 meetri. Ronisime samaaegselt päris jõudsalt edasi. Kuluaaride juures läks kalju pisut raskemaks, aga kuna raskemate kohtade peal olid statsionaarsed köied väljas, siis mingeid probleeme ei tekkinud. Peagi jõudsime järgi ühele kahesele seongule, kes liikus päris aeglaselt. Selgus, et üks giid ja tema klient. Johan küsis üle, et kuidas õige marsruut peaks minema - pidime hoidma harjast pisut vasakule. Mingi hetk jõudsime siiski päris harja peale välja ja ronisime mööda seda tükk aega, kuni silmasime all pool vasemal taaskord seda 2-st seongut ja ees veel ühte teist seongut. Teised grupid paistsid kohati päris kõvasti üksteist vahelduvalt julgestavat, nii et möödusime ka järgmisest grupist.
Rusikareegel on, et hiljemalt kell 12:00 peaks tipus olema või peale seda kellaaega laskuma asuma. Kuna olime hilja alustanud, siis pures kahtlus kas me selleks ajaks ikka tippu jõuame. Mina ja Johan kannustasime ja kiirustasime üksteist pidevalt tagant, et liigume kiiremini ja püüdsime igasugused pausid võimalikult lühikesed hoida.
Peagi hakkasid esimesed tipus käinud grupid meile vastu tulema. Küsisime: palju siit Solvay hütini aega kulub? Vastus oli: sõltub kui kiiresti te liigute? Aga prognoositi et umbes 1-1,5 tundi. Enam vähem selle ajaga jõudsimegi Solvay hütini. Hüti all pidi olema üks raskem (UIAA III-) Moseley plaat, aga meie sellest tegelikult aru ei saanudki, vaid ronisime samaaegselt sellest üle. Hütis puhkasime ja sõime pisut, aga kaua aega siin raista ei tahtnud ja liikusime edasi tipu siinas. Edasi oli alguses kaljune, aga mitte raske, lõik. Seejärel muutus marsruut lumiseks ja jäiseks. Päris tihedalt oli statsionaarseid köisi üksteise järgi. Olime pilve sees, nähtavus oli halb. Köiterodu üleval otsas kohtasime ühte laskuvat gruppi, kes ütles et tippu on siit ainult loetud meetrid. Siin seisis üks metallist kujuke ja pisut paremale läkski lumine hari tippu. Matterhorni tipus olime kell 10:30 hommikul! Sveitsi poolses tipus midagi vaadata polnud - ainult lumine hari. Ühtegi teist gruppi ka samal ajal tipus ei olnud. Udu tõttu võis ainult oletada, kui pikalt need järsakud teisele poole langevad. Istusime tipus 20 minutit ja tegime tipupildid. Kell 10:50 hakkasime laskuma.
Lumi oli juba sula ja alguses oli päris ohtlik laskuda, sest lume all oli libe jää. Kui statsionaarsete köiteni jõudsime, siis läks libedamalt. Laskusime samaaegselt ronides. Mina laskusin siin enamasti köiest kinni hoides nägu eespool - nii sai üllatavalt kiiresti edasi. Kogu laskumise jooksul ei teinud me ühtegi dülfrit, sest kalju oli hästi ronitav ka allapoole. Siiski kulus laskumisele rohkem aega, kui tõusmisele, sest tagasi Hörli hüti juurde jõudsime me alles kell 18:10. Samas kiiret ei olnud meil kusagile, võtsime asja rahulikult. Osutus, et laskumisel on õiget rada palju raskem leida, kui tõusmisel. Päris mitmel korral panime õigest marsruudist mööda ja hiljem tegime aeganõudvaid traaverseid, et tagasi marsruudile saada. Paaril korral ronisime ka statsionaarsetest köitest mööda, sest ei teadnud, et sealsamas nurga taga ongi juba statsionaarne köis, kõigest 10-20 meetri kaugusel.
Meie õnneks oli sel päeval rahvast väga vähe, kõigest 7-8 gruppi (2-4 inimest grupis). Ilmselt halva ilma tõttu. Olen lugenud, et mõnedel päevadel võib seal olla kuni 200 ronijat ühel päeval Hörli harjal! Seepärast troppe ei tekkinud ja saime kiiresti laskuvatest gruppidest mööda. Marsruudil ei kasutanud me ühtegi linti ega klemmi. Enamasti liikusime samaaegselt, vaid umbes tosinal korral julgestasime üksteist vahelduvalt kivi või metallvaja tagant, eelkõige alla ronimisel, kui keegi soovis. Samas need julgestatavad lõigud olid lühikesed, nii 3-6 meetrit, nii et palju aega sellele kaduma ei läinud.
Hommikul põõnasime kaua ja lõuna ajal hakkasime sõitma Šveitsi poole Zermatti. Sõidu peale kulus meil suhteliselt vähe aega ning pealelõunal jõudsimegi kohale juba. Zermatti autoga sisse sõita ei saa. Sinna viivad ainult rongid ja taksod. Auto tuleb jätta u 5 km kaugusele Täshi asulasse tasulisse parklasse. Me otsustasimegi enne Zermatti kämpingusse jääda, nii et auto oleks käepärast, kuigi Zermattis on ka kämping olemas. Valida oli, kas jääda allapoole väiksemasse Randa küla kämpingusse (1409 m) või sõita ülespoole Täschi asulasse (1449 m). Sõitsime Täschi, sest see oli pisut suurem ja siin oli ka paar poodi olemas.
Käping asus üle raudtee jõe kaldal. Seadsime telgi üles. Kämpingu perenaine pakkus kohe ka odava hinnaga tõstuki piletit Klein Matternhorni (3883m) peale, aga me keeldusime ja ütlesime et meil on plaanid ronida hoopis päris Matterhorni otsa. Perenaise käest kuulsime, et õhtul kell kuus saab siin kohalikku Raclette juusturooga maitsta. See koosneb keedetud koorega katrtulitest, marineeritud sibulatest ja kurkidest, ning sulatatud Raclette juustust. Juustu sulatatakse spetsiaalse grilli all ja kokk tõmmbab noaga sulanud kihi taldriku peale. Maitses hea, aga kõht muidugi täis sellest ei saanud, nii et valmistasime korraliku õhtusöögi pärast ise juurde.
18.juuli - Zermatt
Täna läksime Zermatti linna peale kolama. Täschist viib sinna väike jalgrajake mööda jõe paremat kallast. Umbes 1,5-2 tunni tee. Zermatt on ka suvel kõva suusakuurort ja tõstukijaamas oli päris tihe lumelaudurite sebimine. Liiklus linnas toimus elektri-sõidukitega - autodeks on neid vist patt nimetada, aga osad olid kohandatud kauba veoks, teised reisijatele jne. Matterhorn ise peitis end pilve sees, seepärast ei näinudki, mismoodi ta täies hiilguses paistab. Ilmateade ennustas, et kolme päeva pärast läheb veelgi pilvisemaks. Tuule kohta kuulsime, et õnneks variab mägi Itaalia poolt puhuva külma tuule ära ja Hörli hari on suht tuulevaikne. Seepärast otsustasime järgmine päev kohe üles Hörli hüti juurde matkata. Õhtul pakkisime asjad.
19. juuli - Zermatt - Hörnli hütt (3260 m)
Parkisime auto tasulisse parklasse - maksmine pidi hiljem toimuma, seepärast me kellelegi teada ei andnudki, et me seda tegime. Kui me oma seljakotid autost välja tõstsime, saabus parajasti üks klientidega takso. Kui see kliendid maha pani, siis tuli meie käest küsima, et kas me Zermatti tahame sõita. Pakkus et viib näo kohta 2 CHF odavamalt kui rongi pilet oleks maksnud. Hüppasimegi peale ja 20 minutiga olime Zermatt-is. Kõndisime jala tõstuki jaama ja ostsime üles-alla piletid, makstes kaardiga 44 CHF nägu. Päris kallis lõbu see tõstukiga sõit! Alguses me arutasime Johaniga, et võiks alla tagasi jala laskuda, aga Olavi ei tahtnud, ja kuna mul oli üks põlv hell, siis otsustasin samuti tõstuki kasuks. Ukerdasime 3-kesi seljakottidega ühte tõstuki kabiini ja sõit algas Schwarzee Paradiisi poole. Vahepeal oli tõstuki vahejaam, kus tuli teise tõstuki peale ümber istuda. Lumelaudurid läksid teise tõstuki peale, mis viis vasemale. Meie hoidsime paremale viivale tõstukile. Tõstuki lõpppeatus oli 2583 m kõrgusel. Lõppjaamast viis jalgrada poole Hörli hüti poole. Hütt paistis siia ära, aga tipp ise oli pilve sees kogu aeg. Tasapisi liikudes jõudsime 2 tunni pärast Hörli hüti juurde. Mõtlesin, et telkimiskohad asuvad kohe hüti taga ja läksin neid otsides marsruudi algusesse välja, aga siin paistsid sildid: telkimine keelatud. Selgus et telkimiskohad jäävad üles vaadates pisut vasakule poole, umbes 100-150m hütist pisut allapoole minna. Ainult üks kollane telk paisits seal püsti olevat. Ülejäänud kivimüüridega ümbritsetud platsid olid kõik vabad - kokku oli selliseid oma 6-8 tükki. Valisime ühe laiema ja kõrgema kivimüüriga platsi ja püstitasime telgi. Kuna telgi kaart sirgeks painutada ei jõudnud, siis telk kartis tuult ja ma ladusin müüri veelgi kõrgemaks.
Hiljem läksime marsruudi algust uudistama. See asus hütist u 100 m kaugusel ja algas kohe lühema järsema lõiguga, millel oli abiköis väljas. Ronisime ilma vöödeta üles ja edasi umbes 30 minuti jagu kohta, kust paistis juba esimene kuluaar ja kollane kalju. Algus tundus lihtne ronimine. Siis laskusime hüti juurde tagasi ja uudistasime mis teised grupid räägivad. Ühe kiidiga rääkides selgus, et nad plaanivad välja minna kell 4:30 ja et meie võime järgneda u kell 4:45. Sellega oligi me plaan paigas - äratus homme kell 3:30 ja marsruudi all kell 4:45.
20. juuli - Matterhorni tipp (Hörnligrat marsruut, AD)
Äratus oli kell 3:30. Söömise, riietumise ja asjade pakkimise peale kulus kaua. Kui telgist välja sain, nägin juba tosina jagu tulukesi üleval matterhorni marsruudi peal. Esimesed olid üpris kõrgel. Ilmselt olid nad väljunud juba kella 4:00 paiku, mitte nagu meile räägitud. Ootasin kuni teised oma varustuse selga said ja viimaks saime paraja hilinemisega liikuma. Marsruudi algusesse kalju alla jõudsime täpselt kell 5:00. Olime kõige viimased ronijad kes täna tippu üritavad.
Marsruudi all sättisime 3-sesse seongusse: Johan ees, Olavi keskel, Tõnu taga. Omavahelise köie pikkuseks jätsime algul 15 m. Mingi aja pärast sai selgeks, et see on siiski liiga pikk, sest segas liikumist. Ma kerisin oma köie otsast veel poole omale selga, nii et minu ja Olavi vahele jäi alla 10 meetri. Ronisime samaaegselt päris jõudsalt edasi. Kuluaaride juures läks kalju pisut raskemaks, aga kuna raskemate kohtade peal olid statsionaarsed köied väljas, siis mingeid probleeme ei tekkinud. Peagi jõudsime järgi ühele kahesele seongule, kes liikus päris aeglaselt. Selgus, et üks giid ja tema klient. Johan küsis üle, et kuidas õige marsruut peaks minema - pidime hoidma harjast pisut vasakule. Mingi hetk jõudsime siiski päris harja peale välja ja ronisime mööda seda tükk aega, kuni silmasime all pool vasemal taaskord seda 2-st seongut ja ees veel ühte teist seongut. Teised grupid paistsid kohati päris kõvasti üksteist vahelduvalt julgestavat, nii et möödusime ka järgmisest grupist.
Rusikareegel on, et hiljemalt kell 12:00 peaks tipus olema või peale seda kellaaega laskuma asuma. Kuna olime hilja alustanud, siis pures kahtlus kas me selleks ajaks ikka tippu jõuame. Mina ja Johan kannustasime ja kiirustasime üksteist pidevalt tagant, et liigume kiiremini ja püüdsime igasugused pausid võimalikult lühikesed hoida.
Peagi hakkasid esimesed tipus käinud grupid meile vastu tulema. Küsisime: palju siit Solvay hütini aega kulub? Vastus oli: sõltub kui kiiresti te liigute? Aga prognoositi et umbes 1-1,5 tundi. Enam vähem selle ajaga jõudsimegi Solvay hütini. Hüti all pidi olema üks raskem (UIAA III-) Moseley plaat, aga meie sellest tegelikult aru ei saanudki, vaid ronisime samaaegselt sellest üle. Hütis puhkasime ja sõime pisut, aga kaua aega siin raista ei tahtnud ja liikusime edasi tipu siinas. Edasi oli alguses kaljune, aga mitte raske, lõik. Seejärel muutus marsruut lumiseks ja jäiseks. Päris tihedalt oli statsionaarseid köisi üksteise järgi. Olime pilve sees, nähtavus oli halb. Köiterodu üleval otsas kohtasime ühte laskuvat gruppi, kes ütles et tippu on siit ainult loetud meetrid. Siin seisis üks metallist kujuke ja pisut paremale läkski lumine hari tippu. Matterhorni tipus olime kell 10:30 hommikul! Sveitsi poolses tipus midagi vaadata polnud - ainult lumine hari. Ühtegi teist gruppi ka samal ajal tipus ei olnud. Udu tõttu võis ainult oletada, kui pikalt need järsakud teisele poole langevad. Istusime tipus 20 minutit ja tegime tipupildid. Kell 10:50 hakkasime laskuma.
Lumi oli juba sula ja alguses oli päris ohtlik laskuda, sest lume all oli libe jää. Kui statsionaarsete köiteni jõudsime, siis läks libedamalt. Laskusime samaaegselt ronides. Mina laskusin siin enamasti köiest kinni hoides nägu eespool - nii sai üllatavalt kiiresti edasi. Kogu laskumise jooksul ei teinud me ühtegi dülfrit, sest kalju oli hästi ronitav ka allapoole. Siiski kulus laskumisele rohkem aega, kui tõusmisele, sest tagasi Hörli hüti juurde jõudsime me alles kell 18:10. Samas kiiret ei olnud meil kusagile, võtsime asja rahulikult. Osutus, et laskumisel on õiget rada palju raskem leida, kui tõusmisel. Päris mitmel korral panime õigest marsruudist mööda ja hiljem tegime aeganõudvaid traaverseid, et tagasi marsruudile saada. Paaril korral ronisime ka statsionaarsetest köitest mööda, sest ei teadnud, et sealsamas nurga taga ongi juba statsionaarne köis, kõigest 10-20 meetri kaugusel.
Meie õnneks oli sel päeval rahvast väga vähe, kõigest 7-8 gruppi (2-4 inimest grupis). Ilmselt halva ilma tõttu. Olen lugenud, et mõnedel päevadel võib seal olla kuni 200 ronijat ühel päeval Hörli harjal! Seepärast troppe ei tekkinud ja saime kiiresti laskuvatest gruppidest mööda. Marsruudil ei kasutanud me ühtegi linti ega klemmi. Enamasti liikusime samaaegselt, vaid umbes tosinal korral julgestasime üksteist vahelduvalt kivi või metallvaja tagant, eelkõige alla ronimisel, kui keegi soovis. Samas need julgestatavad lõigud olid lühikesed, nii 3-6 meetrit, nii et palju aega sellele kaduma ei läinud.
teisipäev, 7. august 2007
Mont Blanc ja Matterhorn päevik - osa 3
15. juuli - Chamonix - Gouteri hütt (Mont Blanc)
Eelmisel päeval alla jõudes lugesime ilmateadet, mis lubas head ilma veel ainult paariks päevaks.
Otsustasime, et püüame selle aja jooksul Mount Blanci tippu üritada. Tegime plaani võimalikult minimaalselt toitu ja varustust üles kaasa vedada - ainult kolme päeva toidu: 1. päev üles hüti juurde, 2-ne päev puhkus ja sellele järgneval öösel tippu ja 3. päev alla tagasi. Õhtul pakkisime asjad kokku ja läksime varakult magama.
15-nda juuli hommikul oli äratus kella 5:30 paiku, sest plaanisime esimese tõstuki peale jõuda. Tõstukijaam alustas tööd kell 7:15. Magamiskott ja telk sai pakitud seljakottidesse ja põrutasimegi autoga tõstukijaama, mis jäi Les Bossons asula lähedale. Siiski oli tükk tegu selle asula üles leidmisega, sest tiirutasime seal autoga päris kõvasti ringi. Tõstuk viis meid üles Bellevue jaama (1794m), kust edasi sõitsime trammiga Tramway du Mont Blanc Nid D'Aigle lõpppeatusesse (2380m). Hiljem Eestis kuulsin, et 21. juulil oli tormi tagajärjel toimunud maanihe (vaata siit täpsemalt), mille tõttu ülemine osa raudteest on hetkel suletud.
Nid D'Aigle jaamast alustasime jala tõusu Gouteri hüti (3817m) suunas. Mitmes kohas olid väljas kirjad, et Gouteri hüti juures telkida ei tohi ja viimane koht, kus on lubatud telkida, on Tete Rousse hüti lähedal (3167m). Samuti uudistas Nid D'Aigle jaamas üks ametnikust vanem meesterahvas kõikide seljakotte. Kui ta nägi, et meil on telk seljakoti küljes, siis hoiatas meid üleval telkimise keelust. See lõi me plaanid sassi! Hakkasime plaane pidama, et mis teha. Üks variant oli ööbida Tete Rousse lähedal 3100 m kõrgusel telgis ja siis järgmine päev minna Gouteri hütti juurde ja proovida ilma rahata seal kusagil esikus ööbida ning järgmisel öösel kohe tipp ära teha. Teine variant oli tõusta kohe Vallot hütti (4362 m) ja teha tipp sealt järgmisel päeval.
Tõusime päris jõudsalt ja seekord klappisid kõik raamatutes ja teeviitadel näidatud ajahinnangud, nii et saime isegi pisut kiiremini, kui kirjas oli. Liikusime kõik omas tempos ja Tete Rousse lähedal ootasime teised järgi. Johan oli vahepeal kuulnud vastutulijate käest, et Gouteri hüti lähedal saab telkida küll või vähemalt telgitakse seal. Seega otsustasime ise ka gouter-i hüti juurde välja tõusta.
Tete Rousse juurest edasi viib järsem lumenõlv ja ohtlik kuluaar paremale, kus pidavat pidevalt kivivaringuid olema. Meie liikusime igaüks oma tempos ja köide ei pannud. Kuna lumi oli sula, siis ma kasse ka alla ei sidunud, kuigi Olavi ja Johan sidusid. Kuluaari traavers kulges ohutult ja ei näinud ka hiljem seal ühtegi kivi kukkumas. Hoopis raskem oli järgnev tõus mööda pooleldi jäist kalju- ja rusunõlva. Samas ei midagi hullu ja liikusime igaüks oma tempos, köide panemata. 2 tunni pärast olingi Gouteri hütti juures. Ootasin Johani järgi ja läksime telki üles sättima. Panime telgi lumeharja peale, u 100m kaugusele hütist, pisikese lumekarniisi taha, kus olid telkimiskohad juba valmis kaevatud. Ilm oli ilus, päike kõrvetas parajalt. Meie kõrval oli üks suurte lumeseintega telkimiskoht, kus olid kellegi asjad sees, aga telki üleval ei olnud. Selgus, et seal ööbib üks Poolakas niisama lageda taeva all magamiskotis - sõbrad olla tal hütis koha saanud, aga tema otsustas lageda taeva all ööbida.
Enesetunne oli meil hea ja otsustasime järgneval öösel kohe tippu üritada.
16. juuli - Mount Blanci tipp
Õhtu ja öö oli rahutu, sest tõusis tuul, mis raputas öösel kõvasti telki. Äratus oli kell 00:30, tegime toidu valmis ja saime liikuma kella 01:30 paiku. Tuule ja külma tõttu otsustasin võimalikult soojalt riidesse panna, isegi soojad brünje võrkpüksid panin alla, mida ma tavaliselt kunagi pole kasutanud. Samuti sidusime kassid alla. Alguses kulges rada mööda harja. Siis edasi viis lai jälje-maantee järsemast lumenõlvast üles. Üllatusega avastasime, et olime sel öösel esimesed tõusjad. Ja järgmised tulukesed hakkasid paistma alles 200-300m meist all pool. Poole nõlva peal tekkis väike paanika, et kas me läheme ikka õiget rada, sest Johan oletas et rada peaks hoidma rohkem paremale. Siiski jõudsime selgusele, et see on õige tee, sest siin on palju jälgi ja see peab tõusma Dome du Gouter mäekünka peale. Lumenõlv oli lõputult pikk ja otsa ei olnud näha. Viimaks jõudsime Gouteri kurule ja siit läks edasi kitsam rada, algul langedes, siis jälle tõustes Vallot hüti suunas. Üks telk oli isegi siin kurul püsti.
Vallot hüti leidsime eest tühjana ja ootasime järgi pisut maha jäänud tulukese - Olavi. Samuti paistsid järgmised tulukesed juba päris lähedal. Vallot hüti juures oli tuul täitsa maruks muutunud. Hütti kumises ja oli päris kõhe tunne seal sees olla. Olavi ütles, et ta jääb hütti ja puhakab veidike. Meie Johaniga panime ees ajama. Edasine rada kulges ööda kitsast lumeharja. Kord Prantsusmaa poole peal, kord Itaalia poole peal. Itaalia poole peal oli väga vali tuul, mis paiskas lumeterakesi valuselt vastu nägu. Tõmbasin oma jope kapuutsi nii kokku kui võimalik ja hoidsin pead kõrvale prantsusmaa poole, et tuule eest kaitset saada. Soojalt riietumine läks seekord täiega asja ette, sest tippu tõustes ei hakanud kordagi nii palav, et oleks tahtnud lahti riietuda. Viimased tipueelsed lumeharjad osutusid venivalt pikaks. Lootsime järgmise harja lõpus tippu juba näha. Aga ei - selle tagant paistis jälle järgmine hari.
Viimaks lõppes tõus otsa ja algas langus - olimegi tipus! Kell oli 5:30. Tegime tipupildid ja istusime puhkasime pisut nõlva varjus, tuule eest peidus. Peagi jõudis järgi üks noorem naisterahvas, kes kilkas ja näitas näpuga ida suunas - päike just tõusis eemalt mägede tagant. Ilus vaatepilt! Johan aitas temast ka pilte teha, aga kuna tuul oli hirmus vali, siis kaua siin passida ei tahtnud. Ahjaa, täna oli ju mu sünnipäev ka!
Laskumine läks heas meeleolus päris jõudsalt. Mitu gruppi tuli vastu. Mõned olid köies, mõned mitte. Meie ka köide ei seekord ei pannudki kordagi. Kui Vallot hüti juurde tagasi jõudsime, siis seal ootas meid Olavi. Tal olid jalad külemtama hakanud ja ta otsustas kõrgemale mitte tõusta - tuul oli ikka väga vali. Nüüd oli siin hütis ja lähedal teisigi gruppe, mõned küsisid kuidas seal üleval on. Vastasime, et tuul on väga vali, just itaalia poole peal. Hütist all pool läks soojemaks, sest päike säras ja tuulevarjus hakkas palav. Lumi veel pehme ei olnud ja õnnestus päris vara tagasi telgi juurde jõuda.
Lootsime et magame nüüd paar tundi ja siis laskume päris alla välja, et veel õhtul Chamonix kämpingusse tagasi jõuda. Telgi juurde jõudes avastasime oma telgi väga kõveras olekus vaakuvat. Üks telgi alumiiniumist kaar oli tuule tõttu sissepoole kõveraks paindunud. Niimoodi, et kui kõvem tuulehoog tuli, siis tekkis hirm, et lõhub telgi täitsa ära. Mõtlesin, et kuna meil läheb telki all veel vaja ja Matternhorni jaoks ka, siis paneme kohe telgi kokku ja uni jääb ära või tukastame Gouter-i hütis sees. Tegime kiiresti süüa ja peale seda asusimegi alla poole laskuma.
Alla rongijaama jõudes selgus, et esimese trammi peale alpiniste ei lastagi, vaid tunni aja pärast läheb spetsiaalselt alpinistidele mõeldud tramm Bellevue jaama. Bellevuest saime viimaste tõstukitega alla auto juurde. All orus oli ikka jube palav. Olavi tahtis veel ühe kohaliku gaasitankla üles otsida, enne kui tagasi kämpingusse sõidame. Selle otsimise peale läks kõvasti aega ja vahepeal jõudsime oma räpasete ja higiste riietega isegi kaubanduskeskuses shoppamas ära käia. Viimaks jõudsime kämpingusse tagasi.
Eelmisel päeval alla jõudes lugesime ilmateadet, mis lubas head ilma veel ainult paariks päevaks.
Otsustasime, et püüame selle aja jooksul Mount Blanci tippu üritada. Tegime plaani võimalikult minimaalselt toitu ja varustust üles kaasa vedada - ainult kolme päeva toidu: 1. päev üles hüti juurde, 2-ne päev puhkus ja sellele järgneval öösel tippu ja 3. päev alla tagasi. Õhtul pakkisime asjad kokku ja läksime varakult magama.
15-nda juuli hommikul oli äratus kella 5:30 paiku, sest plaanisime esimese tõstuki peale jõuda. Tõstukijaam alustas tööd kell 7:15. Magamiskott ja telk sai pakitud seljakottidesse ja põrutasimegi autoga tõstukijaama, mis jäi Les Bossons asula lähedale. Siiski oli tükk tegu selle asula üles leidmisega, sest tiirutasime seal autoga päris kõvasti ringi. Tõstuk viis meid üles Bellevue jaama (1794m), kust edasi sõitsime trammiga Tramway du Mont Blanc Nid D'Aigle lõpppeatusesse (2380m). Hiljem Eestis kuulsin, et 21. juulil oli tormi tagajärjel toimunud maanihe (vaata siit täpsemalt), mille tõttu ülemine osa raudteest on hetkel suletud.
Nid D'Aigle jaamast alustasime jala tõusu Gouteri hüti (3817m) suunas. Mitmes kohas olid väljas kirjad, et Gouteri hüti juures telkida ei tohi ja viimane koht, kus on lubatud telkida, on Tete Rousse hüti lähedal (3167m). Samuti uudistas Nid D'Aigle jaamas üks ametnikust vanem meesterahvas kõikide seljakotte. Kui ta nägi, et meil on telk seljakoti küljes, siis hoiatas meid üleval telkimise keelust. See lõi me plaanid sassi! Hakkasime plaane pidama, et mis teha. Üks variant oli ööbida Tete Rousse lähedal 3100 m kõrgusel telgis ja siis järgmine päev minna Gouteri hütti juurde ja proovida ilma rahata seal kusagil esikus ööbida ning järgmisel öösel kohe tipp ära teha. Teine variant oli tõusta kohe Vallot hütti (4362 m) ja teha tipp sealt järgmisel päeval.
Tõusime päris jõudsalt ja seekord klappisid kõik raamatutes ja teeviitadel näidatud ajahinnangud, nii et saime isegi pisut kiiremini, kui kirjas oli. Liikusime kõik omas tempos ja Tete Rousse lähedal ootasime teised järgi. Johan oli vahepeal kuulnud vastutulijate käest, et Gouteri hüti lähedal saab telkida küll või vähemalt telgitakse seal. Seega otsustasime ise ka gouter-i hüti juurde välja tõusta.
Tete Rousse juurest edasi viib järsem lumenõlv ja ohtlik kuluaar paremale, kus pidavat pidevalt kivivaringuid olema. Meie liikusime igaüks oma tempos ja köide ei pannud. Kuna lumi oli sula, siis ma kasse ka alla ei sidunud, kuigi Olavi ja Johan sidusid. Kuluaari traavers kulges ohutult ja ei näinud ka hiljem seal ühtegi kivi kukkumas. Hoopis raskem oli järgnev tõus mööda pooleldi jäist kalju- ja rusunõlva. Samas ei midagi hullu ja liikusime igaüks oma tempos, köide panemata. 2 tunni pärast olingi Gouteri hütti juures. Ootasin Johani järgi ja läksime telki üles sättima. Panime telgi lumeharja peale, u 100m kaugusele hütist, pisikese lumekarniisi taha, kus olid telkimiskohad juba valmis kaevatud. Ilm oli ilus, päike kõrvetas parajalt. Meie kõrval oli üks suurte lumeseintega telkimiskoht, kus olid kellegi asjad sees, aga telki üleval ei olnud. Selgus, et seal ööbib üks Poolakas niisama lageda taeva all magamiskotis - sõbrad olla tal hütis koha saanud, aga tema otsustas lageda taeva all ööbida.
Enesetunne oli meil hea ja otsustasime järgneval öösel kohe tippu üritada.
16. juuli - Mount Blanci tipp
Õhtu ja öö oli rahutu, sest tõusis tuul, mis raputas öösel kõvasti telki. Äratus oli kell 00:30, tegime toidu valmis ja saime liikuma kella 01:30 paiku. Tuule ja külma tõttu otsustasin võimalikult soojalt riidesse panna, isegi soojad brünje võrkpüksid panin alla, mida ma tavaliselt kunagi pole kasutanud. Samuti sidusime kassid alla. Alguses kulges rada mööda harja. Siis edasi viis lai jälje-maantee järsemast lumenõlvast üles. Üllatusega avastasime, et olime sel öösel esimesed tõusjad. Ja järgmised tulukesed hakkasid paistma alles 200-300m meist all pool. Poole nõlva peal tekkis väike paanika, et kas me läheme ikka õiget rada, sest Johan oletas et rada peaks hoidma rohkem paremale. Siiski jõudsime selgusele, et see on õige tee, sest siin on palju jälgi ja see peab tõusma Dome du Gouter mäekünka peale. Lumenõlv oli lõputult pikk ja otsa ei olnud näha. Viimaks jõudsime Gouteri kurule ja siit läks edasi kitsam rada, algul langedes, siis jälle tõustes Vallot hüti suunas. Üks telk oli isegi siin kurul püsti.
Vallot hüti leidsime eest tühjana ja ootasime järgi pisut maha jäänud tulukese - Olavi. Samuti paistsid järgmised tulukesed juba päris lähedal. Vallot hüti juures oli tuul täitsa maruks muutunud. Hütti kumises ja oli päris kõhe tunne seal sees olla. Olavi ütles, et ta jääb hütti ja puhakab veidike. Meie Johaniga panime ees ajama. Edasine rada kulges ööda kitsast lumeharja. Kord Prantsusmaa poole peal, kord Itaalia poole peal. Itaalia poole peal oli väga vali tuul, mis paiskas lumeterakesi valuselt vastu nägu. Tõmbasin oma jope kapuutsi nii kokku kui võimalik ja hoidsin pead kõrvale prantsusmaa poole, et tuule eest kaitset saada. Soojalt riietumine läks seekord täiega asja ette, sest tippu tõustes ei hakanud kordagi nii palav, et oleks tahtnud lahti riietuda. Viimased tipueelsed lumeharjad osutusid venivalt pikaks. Lootsime järgmise harja lõpus tippu juba näha. Aga ei - selle tagant paistis jälle järgmine hari.
Viimaks lõppes tõus otsa ja algas langus - olimegi tipus! Kell oli 5:30. Tegime tipupildid ja istusime puhkasime pisut nõlva varjus, tuule eest peidus. Peagi jõudis järgi üks noorem naisterahvas, kes kilkas ja näitas näpuga ida suunas - päike just tõusis eemalt mägede tagant. Ilus vaatepilt! Johan aitas temast ka pilte teha, aga kuna tuul oli hirmus vali, siis kaua siin passida ei tahtnud. Ahjaa, täna oli ju mu sünnipäev ka!
Laskumine läks heas meeleolus päris jõudsalt. Mitu gruppi tuli vastu. Mõned olid köies, mõned mitte. Meie ka köide ei seekord ei pannudki kordagi. Kui Vallot hüti juurde tagasi jõudsime, siis seal ootas meid Olavi. Tal olid jalad külemtama hakanud ja ta otsustas kõrgemale mitte tõusta - tuul oli ikka väga vali. Nüüd oli siin hütis ja lähedal teisigi gruppe, mõned küsisid kuidas seal üleval on. Vastasime, et tuul on väga vali, just itaalia poole peal. Hütist all pool läks soojemaks, sest päike säras ja tuulevarjus hakkas palav. Lumi veel pehme ei olnud ja õnnestus päris vara tagasi telgi juurde jõuda.
Lootsime et magame nüüd paar tundi ja siis laskume päris alla välja, et veel õhtul Chamonix kämpingusse tagasi jõuda. Telgi juurde jõudes avastasime oma telgi väga kõveras olekus vaakuvat. Üks telgi alumiiniumist kaar oli tuule tõttu sissepoole kõveraks paindunud. Niimoodi, et kui kõvem tuulehoog tuli, siis tekkis hirm, et lõhub telgi täitsa ära. Mõtlesin, et kuna meil läheb telki all veel vaja ja Matternhorni jaoks ka, siis paneme kohe telgi kokku ja uni jääb ära või tukastame Gouter-i hütis sees. Tegime kiiresti süüa ja peale seda asusimegi alla poole laskuma.
Alla rongijaama jõudes selgus, et esimese trammi peale alpiniste ei lastagi, vaid tunni aja pärast läheb spetsiaalselt alpinistidele mõeldud tramm Bellevue jaama. Bellevuest saime viimaste tõstukitega alla auto juurde. All orus oli ikka jube palav. Olavi tahtis veel ühe kohaliku gaasitankla üles otsida, enne kui tagasi kämpingusse sõidame. Selle otsimise peale läks kõvasti aega ja vahepeal jõudsime oma räpasete ja higiste riietega isegi kaubanduskeskuses shoppamas ära käia. Viimaks jõudsime kämpingusse tagasi.
esmaspäev, 6. august 2007
Mont Blanc ja Matterhorn päevik - osa 2
12. juuli - Puhkepäev Couvercle hüti juures
Peale rasket päeva otsustasime järgmisel hommikul puhkepäeva kasuks. Magasime, sõime ja logelesime niisama. Käisime hütis uudistamas, mis teistel plaanis on ja kuidas marsruutidel olukord on. Lund on väga palju ja soovitati siinkandis ainult ühele lihtsamale marsruudile minna. Otsustasime siiski järgmisel hommikul Augille du Moine peale minna.
13. juuli - Aiguille du Moine (South Ridge, AD, 3412m) üritus
Ärkasime hilja, kui väljas juba koitis. Hommikusöök - kaerahelbe puder - sai kiiresti sisse aetud ja saimegi liikuma. Hütist marsruudi algusesse ei ole väga pikk maa. Väike teerada suundub pisut vasakule, siiski suuremalt jaolt otse üles, väikse nõlva taha, kus on pisike liustik (Moine Neuve). Liustik lõpeb üleval kuluaaridega. Marsruudi algus oligi ühe sellise kuluaari suudmes. Kirjelduse järgi soovitati kirkad siia maha jätta ja toimisimegi nii. Ainult Olavi võttis kirka kaasa. Tõnu ja Johan jätsin ka kassid maha. Kuluaari mööda üles ronides ilmnes, et kalju on väga lumine ja jäine. Muidu pidi see olema puhtalt kaljumarsruut. Kõvasti tuli saapaga astmeid sisse raiuda ja tihtipeale isegi labakäe otsad lumme lüüa, kuna kirkad olid maha jäänud. Tasapisi jõudsime siiski edasi. 50-60 meetri pärast pidime kuluaarist vasakule oleva suure horisontaalse platvormi peale jõudma. See traavers oli ohtlik ja Johan tegi korraks väikse pukki mulle. Õnneks saime kasutada siia maha jäetud laskumisjaamu. Ühe väga jäise koha peal tuli traverseerida vasakule alla - selleks lasi Johan mind tasapisi ühest statsionaarsest julgestuspunktist alla, siis
laskus Olavi kaheksaga ja Johan ise topelt köiel, nii et saime pärast köie punktist läbi välja tõmmata. Mööda platvormi kulges marstuut edasi diagonaalis vasakule üles - kergem lumine nõlv. 200 meetri pärast läks marsruut mööda laia kuluaari otse üles. Rada oli endiselt väga lumine. Tihti oligi lume peal kiirem liikuda kui kõrvale jäävate järsemate kaljude peal. Päike juba soojendas nõlva ja pidevalt pudines ülalt väikseid lumetükke. Nendega vastu kätt või kiivrit saada oli valutu, kuid vastu nägu või silma oleks tagajärjed olnud halvemad. Seepärast tuli aegajalt nägu maas hoida, kui teised hoiatanud olid.
Edasi pidi marsruut kulgema enam vähem otse üles. Siin tegime suurema vea. Nimelt liikusime liiga palju vasakule ja varsti paistis ees järsem jäine sisenurk. Tundus, et seda oli võimalik ronida, kuid lihtsam paistis traverseerida veelgi vasakule ja ronida kaljuharja peale, mis jäi siit ligi 100 m kaugusel. See oli viga, sest hiljem marsruudi kirjeldust veelkord üle lugedes, selgus et õige AD raskusega marsruut kulges tegelikult pisut paremalt mööda kuluaari üles ja ilmselt oleks olnud palju lihtsam. Niimoodi me sattusime raskemale "Aiguille du Moine Integrale" marsruudile, kus oli juba mitu IV-st ja ka üks IV+ raskusega lõik.
Kaljuribi peale saamine tundus eemalt vaadates lihtne, aga tegelikult osutus see keerulisemaks kui paistis. Hakkasin ees ronima, Johan ja Olavi jäid alla julgestama. Alguses läks ronimine hästi - julgestuseks tuli paar klemmi ja frend panna. Ronisin järgmised 5 meetrit kõrgemale ja lootsin et üleval paistab kohe lihtsam polka. Aga seal paistis ainult järgmine järsk kaljulõik. Klemmid, ekspressid ja lindid hakkasid otsa saama. Õnneks tuli meelde, et seljakotis on veel üks karabiin ja lint. Kohati sai klemmid ehku peale pandud, sest head kohta oli raske leida. Siiski üleval leidisn paigas kaks kindlat statsionaarset naela ja ühe ideaalse klemmi prao. Viimased 5-6 meetrit ronisin vabalt ilma vahepunktideta, kuna julgestusvahendid olid otsas. Viimaks leidisn sobiva koha berila tegemiseks. Selle 40 meetri pikkuse kaljulõigu ronimise peale kulus 2 tundi. Olavil ja Johani zumaaritasid järgi - see ei olnud neil üldse kerge, sest Singing Rope "Top Gun" köis on üks ilgelt veniv kumm ikka, kui kõik 50m väljas on. Johan jändas frendi kättesaamisega tükk aega. Edasi oli õnneks lihtsam kaljuhari, mille ronisime enamasti samaaegselt. Enne T-kujulise šandarmi alla jõudmist tuli üks 10-15 meetrine raskem lõik ja tegime veel u 10 meetrise tugiköie.
T-kujulise šandarmi all otsustasime, et tippu ja tagasi me enam päevavalges ei jõuaks, kuigi siit oli mööda harja u 200 m. Otsustasime tagasi alla laskuda.
14. juuli - Tagasi alla Chamonix
Järgmine hommik üllatas meid imeilusalt selge ilmaga. Couvercle hütt asub suurepärase vaatega kohal. Grandes Jorasses põhjasein paistab kogu oma hiilguses nagu peopesa peal. See on sisuliselt 1300 meetrit vertikaalset kaljuseina. Õige pildi selle vägevusest saab, kui mõni lõbusõidu helikopter või lennuk seina lähedalt mööda lendab - nagu pisitilluke sääsk võimsa seina taustal. Samuti olid näha Mont Blanc oma pilvemütsiga, Deant Du Geant, jt tipud.
Ilm oli ilus, aga meie otsustasime teise planeeritud marsruudi sinna paika jätta seekord, sest lumi tegi need halvasti läbitavaks, ning alla Chamonix-isse tagasi põrutada.
Laskumine läks õnneks kiiremini, kuigi redelid ja moreeni ületamine võtsid omajagu aega. Viimaks, kui õhtul kella 5-6 paiku tagasi autode juurde jõudsime, olid jalad tulised ning muidu ka olime omadega täitsa lõõbakil. Raske kotiga laskumine mõjub õlgadele ja põlvedele hulga valusamini kui tõus.
Teepeal kuulsime, et Mount Blanc'ilgi on väga palju lund, kõva tuul ja laviinioht. Üks alpinistist kohvikupidaja, kes autoga Olavi jalavaeva lühendas, soovitas meil muud mitte proovida, kui vaid Gouter-i tavamarsruuti.
Peale rasket päeva otsustasime järgmisel hommikul puhkepäeva kasuks. Magasime, sõime ja logelesime niisama. Käisime hütis uudistamas, mis teistel plaanis on ja kuidas marsruutidel olukord on. Lund on väga palju ja soovitati siinkandis ainult ühele lihtsamale marsruudile minna. Otsustasime siiski järgmisel hommikul Augille du Moine peale minna.
13. juuli - Aiguille du Moine (South Ridge, AD, 3412m) üritus
Ärkasime hilja, kui väljas juba koitis. Hommikusöök - kaerahelbe puder - sai kiiresti sisse aetud ja saimegi liikuma. Hütist marsruudi algusesse ei ole väga pikk maa. Väike teerada suundub pisut vasakule, siiski suuremalt jaolt otse üles, väikse nõlva taha, kus on pisike liustik (Moine Neuve). Liustik lõpeb üleval kuluaaridega. Marsruudi algus oligi ühe sellise kuluaari suudmes. Kirjelduse järgi soovitati kirkad siia maha jätta ja toimisimegi nii. Ainult Olavi võttis kirka kaasa. Tõnu ja Johan jätsin ka kassid maha. Kuluaari mööda üles ronides ilmnes, et kalju on väga lumine ja jäine. Muidu pidi see olema puhtalt kaljumarsruut. Kõvasti tuli saapaga astmeid sisse raiuda ja tihtipeale isegi labakäe otsad lumme lüüa, kuna kirkad olid maha jäänud. Tasapisi jõudsime siiski edasi. 50-60 meetri pärast pidime kuluaarist vasakule oleva suure horisontaalse platvormi peale jõudma. See traavers oli ohtlik ja Johan tegi korraks väikse pukki mulle. Õnneks saime kasutada siia maha jäetud laskumisjaamu. Ühe väga jäise koha peal tuli traverseerida vasakule alla - selleks lasi Johan mind tasapisi ühest statsionaarsest julgestuspunktist alla, siis
laskus Olavi kaheksaga ja Johan ise topelt köiel, nii et saime pärast köie punktist läbi välja tõmmata. Mööda platvormi kulges marstuut edasi diagonaalis vasakule üles - kergem lumine nõlv. 200 meetri pärast läks marsruut mööda laia kuluaari otse üles. Rada oli endiselt väga lumine. Tihti oligi lume peal kiirem liikuda kui kõrvale jäävate järsemate kaljude peal. Päike juba soojendas nõlva ja pidevalt pudines ülalt väikseid lumetükke. Nendega vastu kätt või kiivrit saada oli valutu, kuid vastu nägu või silma oleks tagajärjed olnud halvemad. Seepärast tuli aegajalt nägu maas hoida, kui teised hoiatanud olid.
Edasi pidi marsruut kulgema enam vähem otse üles. Siin tegime suurema vea. Nimelt liikusime liiga palju vasakule ja varsti paistis ees järsem jäine sisenurk. Tundus, et seda oli võimalik ronida, kuid lihtsam paistis traverseerida veelgi vasakule ja ronida kaljuharja peale, mis jäi siit ligi 100 m kaugusel. See oli viga, sest hiljem marsruudi kirjeldust veelkord üle lugedes, selgus et õige AD raskusega marsruut kulges tegelikult pisut paremalt mööda kuluaari üles ja ilmselt oleks olnud palju lihtsam. Niimoodi me sattusime raskemale "Aiguille du Moine Integrale" marsruudile, kus oli juba mitu IV-st ja ka üks IV+ raskusega lõik.
Kaljuribi peale saamine tundus eemalt vaadates lihtne, aga tegelikult osutus see keerulisemaks kui paistis. Hakkasin ees ronima, Johan ja Olavi jäid alla julgestama. Alguses läks ronimine hästi - julgestuseks tuli paar klemmi ja frend panna. Ronisin järgmised 5 meetrit kõrgemale ja lootsin et üleval paistab kohe lihtsam polka. Aga seal paistis ainult järgmine järsk kaljulõik. Klemmid, ekspressid ja lindid hakkasid otsa saama. Õnneks tuli meelde, et seljakotis on veel üks karabiin ja lint. Kohati sai klemmid ehku peale pandud, sest head kohta oli raske leida. Siiski üleval leidisn paigas kaks kindlat statsionaarset naela ja ühe ideaalse klemmi prao. Viimased 5-6 meetrit ronisin vabalt ilma vahepunktideta, kuna julgestusvahendid olid otsas. Viimaks leidisn sobiva koha berila tegemiseks. Selle 40 meetri pikkuse kaljulõigu ronimise peale kulus 2 tundi. Olavil ja Johani zumaaritasid järgi - see ei olnud neil üldse kerge, sest Singing Rope "Top Gun" köis on üks ilgelt veniv kumm ikka, kui kõik 50m väljas on. Johan jändas frendi kättesaamisega tükk aega. Edasi oli õnneks lihtsam kaljuhari, mille ronisime enamasti samaaegselt. Enne T-kujulise šandarmi alla jõudmist tuli üks 10-15 meetrine raskem lõik ja tegime veel u 10 meetrise tugiköie.
T-kujulise šandarmi all otsustasime, et tippu ja tagasi me enam päevavalges ei jõuaks, kuigi siit oli mööda harja u 200 m. Otsustasime tagasi alla laskuda.
14. juuli - Tagasi alla Chamonix
Järgmine hommik üllatas meid imeilusalt selge ilmaga. Couvercle hütt asub suurepärase vaatega kohal. Grandes Jorasses põhjasein paistab kogu oma hiilguses nagu peopesa peal. See on sisuliselt 1300 meetrit vertikaalset kaljuseina. Õige pildi selle vägevusest saab, kui mõni lõbusõidu helikopter või lennuk seina lähedalt mööda lendab - nagu pisitilluke sääsk võimsa seina taustal. Samuti olid näha Mont Blanc oma pilvemütsiga, Deant Du Geant, jt tipud.
Ilm oli ilus, aga meie otsustasime teise planeeritud marsruudi sinna paika jätta seekord, sest lumi tegi need halvasti läbitavaks, ning alla Chamonix-isse tagasi põrutada.
Laskumine läks õnneks kiiremini, kuigi redelid ja moreeni ületamine võtsid omajagu aega. Viimaks, kui õhtul kella 5-6 paiku tagasi autode juurde jõudsime, olid jalad tulised ning muidu ka olime omadega täitsa lõõbakil. Raske kotiga laskumine mõjub õlgadele ja põlvedele hulga valusamini kui tõus.
Teepeal kuulsime, et Mount Blanc'ilgi on väga palju lund, kõva tuul ja laviinioht. Üks alpinistist kohvikupidaja, kes autoga Olavi jalavaeva lühendas, soovitas meil muud mitte proovida, kui vaid Gouter-i tavamarsruuti.
esmaspäev, 30. juuli 2007
Mont Blanc ja Matterhorn päevik - osa 1
Kaks nädalat aktiivset puhkust alpides on möödas selleks korraks.
Minu väike kokkuvõtte sellest järgneb osade kaupa.
06-08 juuli - autosõit
Reede õhtul peale kella kaheksat võtsid Olavi ja Johan mind auto peale ja sõit läks lahti.
Sõitsime Olavi autoga, gaasimootoriga Saabiga. Kila-kola oli nii palju, et ka kõrvaliste oli pooleldi täis kuhjatud. Sõit oli planeeritud ilma ööbimisteta otse Chamonix-isse, Prantsusmaale. Läti ja Leedu oli roolis Olavi, siis Johan ja Poolas Warsawist edasi Tõnu, jne. Ööl vastu pühapäeva sõitsime Saksamaalt läbi Nürmbergi Sveitsi ja sealt Prantsusmaale. Mont Blanci autotunnelit me kokkuhoiu pärast kasutada ei tahtnud ja sõitsime mööda väiksemaid serpentiinidega teid üle kuru. Pisut aega kulus gaasi tanklate otsimise peale - Poolas on neid väga tihedalt ja Saksamaal samuti, aga Sveitsis ja Prantsusmaal eriti mitte.
08-10 juuli - Chamonix
Pühapäeva pärastlõunal jõudsime Chamonix-isse ja seadsime end sisse päris kesklinna lähedal paiknevasse kämpingusse. Jala oli sealt linna südamesse 10 minti. Ilmateade lubas paaril järgneval päeval vihma ja tormi. Laupäevase päeva kondasime niisama linna peal, tutuvusime tõstukite jms hindadega. Edasi oli meil plaanis teha 1 madalam tipp - Aiguille du Moine (AD, 3412m, kalju) ja kui olud lubavad ja aega jagub siis ka Aiguille du Verte - Whymper coluour (AD, 4122m, lumi-jää). Kahjuks oli ilm väga sant ja otsustasime ühe peava veel all kämpingus ööbida.
11. juuli Chamonix- Montenvers - Mer de Glace - Refuge du Couvercle
Ilm oli vihmane aga otsustasime kõrgemale liikuda, sest järgmisteks päevadeks lubas ilma paranemist. Pakkisime seljakottidesse 6 päeva toidukraami. Kotid said ikka jube rasked - üle 25 kg. Enamik alpiniste ööbib alpides hüttides ja seepärast pole neil vaja magamiskotti ega toidukraami tassida. Meie olime seal orus vist ainukesed, kes nii suurte seljakottidega ukerdasid. Ollallaa! - oli mõne vastutulija kommentaar.
Montenvers on väike hotell ja kohvik u 1913 m kõrgusel ja sinna saab Chamonixist (u 1000 m kõrguselt) rongiga. Samuti laskub sealt tõstuk alla Mer de Glace liustiku juurde jääkoopasse. Aklimatisatsiooni mõttes aga otsustasime sinna jala liikuda. Kirjelduste järgi pidi see olema u 2 tunni tee. Meil kulus suurte kottidega selle peale aga poole rohkem aega. Montenversi juurest viis väike rada redelite juurde ja mööda neid ronides sai laskuda liustikule - umbes 150 meetrit alla. Rahvast oli siin palju - oli mitu keskkooli õpilaste gruppi, kes käisid liustikul harjutamas. Õnneks olid redelid ainult 50-70 kraadise nurga alla, nii et laskumine oli suhteliselt kerge.
Mer de Glace liustikult viis kassidega sisse tallutud rada üles poole. Meie otsustasime, et kasse alla panema ei hakka, sest tõus oli lauge. Algul kulges rada suhteliselt liustiku keskel, mõnedest jäälõhede piirkondadest mööda. Kõrgemal sõitis Mer de Glace liustikusse sisse teine liustik Glacier de Leschaux, moodustades jää peale parajalt kõrge moreeni ja kivirusu valli. Mer de Glace liustiku mööda üles minnes jääb moreeni valli vasakut kätt. Edasi tulebki liikuda üle selle moreeni ja Leschaux liustiku vasakul serval mööda kivist, aga lauget nõlva kuni redeliteni. Siin on rada tähistatud tuuridega ja redelite algus suure valge kandilise tähisega vaskul kalju peal.
Kirjelduste järgi on Montenversist Refuge du Couvercle hütti 3,5 tunni tee. Tegelikult kulus meil selle peale üle poole rohkem aega ja ma arvan et ainult väga heas vormis suudaks selle läbida 3,5 tunniga ilma seljakotita. Kui me viimaks redelite (Les Egralets) juurde jõudsime jäi suu ammuli - sisuliselt oli siin 50 m täiesti vertikaalseid redeleid. Kuna me raja kirjeldustest ei olnud välja lugenud, et siin on sellised redelid, siis oletasime et see ei ole õige koht ja liikusime mööda liustiku serva edasi, otsides õiget kohta. 30 minuti pärast peatusime uurisime veelkord kaarti ja sai selgeks et need redelit olid ikka õiged ilmselt- tuli tagasi redelit juurde juurde liikuda. Raske seljakotiga ei olnud redelitest üles ronimine üldse mitte kerge.
Redelitest üleval kulges rada mööda rohunõlva ja hiljem moreenivalli peal. Lund oli palju ja rohelised rohututid paistsid lume alt välja. Lootsime et hütt tuleb peagi, aga tuhkagi ta tuli. Läks juba pimedaks ja otsisime pealambid välja. Otsustasin teistel ees pisut kiiremini liikuda et valges veel hüti juurde jõuda aga siiski oli rada nii pikk, et ma vahepeal jõudsin juba kahelda kas see on ikka õige rada. Viimaks pimedas jõudsin hütini, leidsin selle taga lume peal sobiva telkimiskoha, panin telgi püsti ja läksin tagasi teistele tulukest vilgutama. Hütt ise asub 2675m kõrgusel. Kokku kulus meil jalgsi suurte seljakottidega selle peale 13 tundi!
Minu väike kokkuvõtte sellest järgneb osade kaupa.
06-08 juuli - autosõit
Reede õhtul peale kella kaheksat võtsid Olavi ja Johan mind auto peale ja sõit läks lahti.
Sõitsime Olavi autoga, gaasimootoriga Saabiga. Kila-kola oli nii palju, et ka kõrvaliste oli pooleldi täis kuhjatud. Sõit oli planeeritud ilma ööbimisteta otse Chamonix-isse, Prantsusmaale. Läti ja Leedu oli roolis Olavi, siis Johan ja Poolas Warsawist edasi Tõnu, jne. Ööl vastu pühapäeva sõitsime Saksamaalt läbi Nürmbergi Sveitsi ja sealt Prantsusmaale. Mont Blanci autotunnelit me kokkuhoiu pärast kasutada ei tahtnud ja sõitsime mööda väiksemaid serpentiinidega teid üle kuru. Pisut aega kulus gaasi tanklate otsimise peale - Poolas on neid väga tihedalt ja Saksamaal samuti, aga Sveitsis ja Prantsusmaal eriti mitte.
08-10 juuli - Chamonix
Pühapäeva pärastlõunal jõudsime Chamonix-isse ja seadsime end sisse päris kesklinna lähedal paiknevasse kämpingusse. Jala oli sealt linna südamesse 10 minti. Ilmateade lubas paaril järgneval päeval vihma ja tormi. Laupäevase päeva kondasime niisama linna peal, tutuvusime tõstukite jms hindadega. Edasi oli meil plaanis teha 1 madalam tipp - Aiguille du Moine (AD, 3412m, kalju) ja kui olud lubavad ja aega jagub siis ka Aiguille du Verte - Whymper coluour (AD, 4122m, lumi-jää). Kahjuks oli ilm väga sant ja otsustasime ühe peava veel all kämpingus ööbida.
11. juuli Chamonix- Montenvers - Mer de Glace - Refuge du Couvercle
Ilm oli vihmane aga otsustasime kõrgemale liikuda, sest järgmisteks päevadeks lubas ilma paranemist. Pakkisime seljakottidesse 6 päeva toidukraami. Kotid said ikka jube rasked - üle 25 kg. Enamik alpiniste ööbib alpides hüttides ja seepärast pole neil vaja magamiskotti ega toidukraami tassida. Meie olime seal orus vist ainukesed, kes nii suurte seljakottidega ukerdasid. Ollallaa! - oli mõne vastutulija kommentaar.
Montenvers on väike hotell ja kohvik u 1913 m kõrgusel ja sinna saab Chamonixist (u 1000 m kõrguselt) rongiga. Samuti laskub sealt tõstuk alla Mer de Glace liustiku juurde jääkoopasse. Aklimatisatsiooni mõttes aga otsustasime sinna jala liikuda. Kirjelduste järgi pidi see olema u 2 tunni tee. Meil kulus suurte kottidega selle peale aga poole rohkem aega. Montenversi juurest viis väike rada redelite juurde ja mööda neid ronides sai laskuda liustikule - umbes 150 meetrit alla. Rahvast oli siin palju - oli mitu keskkooli õpilaste gruppi, kes käisid liustikul harjutamas. Õnneks olid redelid ainult 50-70 kraadise nurga alla, nii et laskumine oli suhteliselt kerge.
Mer de Glace liustikult viis kassidega sisse tallutud rada üles poole. Meie otsustasime, et kasse alla panema ei hakka, sest tõus oli lauge. Algul kulges rada suhteliselt liustiku keskel, mõnedest jäälõhede piirkondadest mööda. Kõrgemal sõitis Mer de Glace liustikusse sisse teine liustik Glacier de Leschaux, moodustades jää peale parajalt kõrge moreeni ja kivirusu valli. Mer de Glace liustiku mööda üles minnes jääb moreeni valli vasakut kätt. Edasi tulebki liikuda üle selle moreeni ja Leschaux liustiku vasakul serval mööda kivist, aga lauget nõlva kuni redeliteni. Siin on rada tähistatud tuuridega ja redelite algus suure valge kandilise tähisega vaskul kalju peal.
Kirjelduste järgi on Montenversist Refuge du Couvercle hütti 3,5 tunni tee. Tegelikult kulus meil selle peale üle poole rohkem aega ja ma arvan et ainult väga heas vormis suudaks selle läbida 3,5 tunniga ilma seljakotita. Kui me viimaks redelite (Les Egralets) juurde jõudsime jäi suu ammuli - sisuliselt oli siin 50 m täiesti vertikaalseid redeleid. Kuna me raja kirjeldustest ei olnud välja lugenud, et siin on sellised redelid, siis oletasime et see ei ole õige koht ja liikusime mööda liustiku serva edasi, otsides õiget kohta. 30 minuti pärast peatusime uurisime veelkord kaarti ja sai selgeks et need redelit olid ikka õiged ilmselt- tuli tagasi redelit juurde juurde liikuda. Raske seljakotiga ei olnud redelitest üles ronimine üldse mitte kerge.
Redelitest üleval kulges rada mööda rohunõlva ja hiljem moreenivalli peal. Lund oli palju ja rohelised rohututid paistsid lume alt välja. Lootsime et hütt tuleb peagi, aga tuhkagi ta tuli. Läks juba pimedaks ja otsisime pealambid välja. Otsustasin teistel ees pisut kiiremini liikuda et valges veel hüti juurde jõuda aga siiski oli rada nii pikk, et ma vahepeal jõudsin juba kahelda kas see on ikka õige rada. Viimaks pimedas jõudsin hütini, leidsin selle taga lume peal sobiva telkimiskoha, panin telgi püsti ja läksin tagasi teistele tulukest vilgutama. Hütt ise asub 2675m kõrgusel. Kokku kulus meil jalgsi suurte seljakottidega selle peale 13 tundi!
reede, 8. juuni 2007
Matkaspordi 36h võistlus 2007
Siin siis lühike kokkuvõte "Mehed ei Nuta" võistkonna tegemistest...
Start
Esimene viperus juhtus juba stardis. Ülarile oli haapsalu linn selge ja panime kohe õiges suunas ajama, aga 300 m pärast tuli meelde, et stardis oli ka mingi punane orienteerumise lipik, tõenäoliselt ka SI-jaam. Paanika-paanika. Keerasin otsa ümber ja tormasin starti tagasi, kuid ei leidnud sealt tuhkagi.
Edasi läks jooks viperusteta. Marko ja Ülar tormasid ees, kuid ma hoidsin tempot all, sest pikk tee oli veel ees. Antud juhul osutus see veaks, sest lisaülesande punkti jõudes pidime kaua järjekorras ootama.
Ratas
Jalgratta rada oli orienteerumise poolest lihtne, ainult üks punk metsas oli paras pähkel. Kui olime kopra tammi ületanud, ootasime Markot järgi ja teised võistkonnad panid samal ajal eest plehku. Kui olime üksi metsas parasjagu ringi sahmerdanud ja jõudsime lõpuks õige kraavini, siis märkasime omagi üllatuseks, et siin on suur hulk võistkondi koos. (Xadventure.ee, Ekstreem.ee jt). Me ei olegi lootusetult taga! Arvatavasti läks seal paljudel kõvasti aega
kaduma.
Edasi tuli kraavi ületamine üle 2-he kõikuva puu. Jällegi järjekord, aga õnneks mitte pikk. Hiljem kuulsin, et Taimar X-Adventure võistkonnast olla ka otse läbi kraavi sumbanud.
Edasi viis lihtne rattarada jõe äärde. Asfaldile jõudes oleks äärepealt saatusliku vea teinud. Nimelt arvasime, et esimene kruusa-asfaldi rist on see õige. Siit oleks saanud pöörata paremale mööda asfalti. Teine variant oli pöörata vasakule. Otsustasime vasakpöörde kasuks, kuigi üks teine võistkond pani kohe paremale ajama. Kohe varsti ristus aga väiksem asfalt-tee suurema teega. Vedas, et varem ei pööranud! Nüüd otsustasime paremale keerata.
Jalgsi
Kõige raskem oli teine jalgsi etapp. Alguses plaanisime joosta mööda raba paremat äärt kulgevat jalgrada, aga panime õigest kohast vist mööda ja avastasimegi end rabas. Hoidsime paremale raba servale. Järgmiste punktide jaoks tegime plaani rohkem teid kasutada, kuigi parajad ringid tulid sisse.
Metsas lagendiku servas asuva tiigi leidmiseks läks meil tohutult aega kaotsi. Karjamaa servas oleva metsa-kolmnugra tagant oleks pidanud miski pisike jalgrada viima, seda me üles ei lendund ja Ülar läks ees kompassi järgi. Kraavid ületatud jõudsime esimese lagendukini. Üks lagendik teise järel otsisime seda punkti, hargnedes laiali. Lootusetu, tiigist ei mingit jälge! Viimaks leidsin sissetallatud raja, mis punktist väljus ning saime vihje ühelt
kaasvõistkonnalt. Võibolla oli viga selles et me lõunast lähenesime ja ei suutnud kaugust õieti hinnata. Huvitav kas GPS-i omanikud said selle punkit paremini kätte?
Järgmine oli samuti parajalt raske punkt -- lagendik metsas, kraavide vahel. Tegelt oli seal raiesmikke kõik kohad täis ja mine sa võta kinni, milline see õige on. Selleks ajaks liikusime tigukäigul, sest Markol olid jalatallad olid katki hõõrutud ja minul tegi põlv liiga. Kõige selle tõttu kulus jalgsi etapile ülipikk 13 tundi. Edasi jätkama motiveeris see, et jõgi on lähedal kohe-kohe peaks kanuu etapp algama. Oleks 2-3 jalgsi punkti rohkem olnud, siis oleksime
katkestanud.
Vähemalt 1 asi oli jalgis etapil ka hea -- kohtasime metsloomi: koguni 2-hte põtra, 2-te kitse; 1-te metsiga.
Kanuu
Kanuu etapp algas hästi, tempo oli hea. Jõgi oli kive täis ja kannu põhja kraapis vist päris korralikult ära. Möödusime ühest teisest võiskonnast. Esimene punkt oli kaugel. Selle lähedale jõudes kadus Markol järg käest ära. Tõmbasime kaldasse ja ta jooksis pool kilomeetrit tagasi arvatava punkti poole. Sel ajal möödus meist 2 võistkonda. Marko tuli tühjalt tagasi ja nägime et kõigest 100-200 m pärast oligi õige hobuseraud. Sõitsime paremalt harust sisse.
Järgmised kanuu punktid läksid libedalt. Läks pimedaks ja vaikseks. Siis hakkas kostma suurem kose-kohin. Ei julgenud lähedale sõitagi ja tirisime paadi eemal kaldale. Lähedalt nägime, et tegelikult oleks ka otse alla saanud. Siis veel parasjagu sõudmist kuni märkasime tulukesi -- olimegi ratta punktis.
Ratas
Päike oli jõe soojaks kütnud ja öösel peegeldas see tagasi. Kanuust väljudes hakkas hirmus külm. Riietasin ümber -- panin võrksärgi alla, kuivad sokid jalga ja jope veel kõige peale. Marko kiirustas tagant edasi sõtkuma, et sooja saada. Siis märkas et tal on ratta kumm tühi -
pumpasime täis ja panime ajama. Saime 1-2 km sõita kui kumm läks uuesti tühjaks. Otsutasime selle välja vahetada. Siuh-säuh, kummivahetus käis väga kiiresti ja 10 minutiga olime ratta seljas tagasi.
Järgmise ratta punktid olid enamasti lihtsad, ainult sõkkumise vaev. Raba lisaülesande punkti jõudes läks juba valgeks. Kohtunikud soovitasid selle ülesandme vahele jätta. Ütlesind et lätlased olla öösel siin rappa läinud ja alles 2 tunni pärast tagasi tulnud. Saime siit 1 tund trahvi. Järgmised punkid oli taaskord ainult väntamise vaev. Siisühe kraavis näitaski silt juba, et järgmine punkt on lennujaama angaar.
Mingi kuulujutt väitis et määda raudtee tammi läheb ratta tee. aga kuna me
selles kindlad polnud siis valisime minna altpoolt ringiga. Sõita jäi u ~20 km. See oli suur viga. Unise peaga ratta seljas unustasin kaarti pöörata ja nii me kogematta panime Martnasse välja. Jahmunud nägudega vahtisime teeviita, mis näitas et Haapsallu on veel 20 km! Omad vitsad peksavad ikka valusalt. Aga mis teha, väntasime edasi. Üllatavalt palju jõudu avastasin ratta seljas veel. Uni kippus kohutavalt peale. Selle peletamiseks on kõige parem viis täiega ratta pedaale sõkkuda, niimodi et pulssi alla 130 ei laseks. Sedasi väsisid jalad küll ära varsti, aga paar minutit lõdvemalt taastas üllatavalt kiiresti ära.
Finish
Selle kõige tõttu jäime nii palju hiljaks, et angaaride juurest meid edasi ei lastudki ja suunati otse finishisse. Sedasi suurte trahvidega õnnestus võistlus ära lõpetada see aasta. Eelmine aasta oli samuti raske võistlus ja siis me katkestasime jalavaeguste pärast. Üle-eelmine aasta oli see-eest tükk maad lihtsam võistlus ja siis meil õnnestus läbida kogu rada koos kõikide lisaülesannetega ~33 tunniga.
Kokkuvõtteks oli rada vinge! Kuigi meie võistkonna jaoks pisut liiga keeruline. Sest orienteerumise oskused on nii nagu nad on. Nii et järgmiseks aastaks peab rohkem orienteerumist harjutama. Samuti veepuhastus tablette kaasa võtma :-)
Start
Esimene viperus juhtus juba stardis. Ülarile oli haapsalu linn selge ja panime kohe õiges suunas ajama, aga 300 m pärast tuli meelde, et stardis oli ka mingi punane orienteerumise lipik, tõenäoliselt ka SI-jaam. Paanika-paanika. Keerasin otsa ümber ja tormasin starti tagasi, kuid ei leidnud sealt tuhkagi.
Edasi läks jooks viperusteta. Marko ja Ülar tormasid ees, kuid ma hoidsin tempot all, sest pikk tee oli veel ees. Antud juhul osutus see veaks, sest lisaülesande punkti jõudes pidime kaua järjekorras ootama.
Ratas
Jalgratta rada oli orienteerumise poolest lihtne, ainult üks punk metsas oli paras pähkel. Kui olime kopra tammi ületanud, ootasime Markot järgi ja teised võistkonnad panid samal ajal eest plehku. Kui olime üksi metsas parasjagu ringi sahmerdanud ja jõudsime lõpuks õige kraavini, siis märkasime omagi üllatuseks, et siin on suur hulk võistkondi koos. (Xadventure.ee, Ekstreem.ee jt). Me ei olegi lootusetult taga! Arvatavasti läks seal paljudel kõvasti aega
kaduma.
Edasi tuli kraavi ületamine üle 2-he kõikuva puu. Jällegi järjekord, aga õnneks mitte pikk. Hiljem kuulsin, et Taimar X-Adventure võistkonnast olla ka otse läbi kraavi sumbanud.
Edasi viis lihtne rattarada jõe äärde. Asfaldile jõudes oleks äärepealt saatusliku vea teinud. Nimelt arvasime, et esimene kruusa-asfaldi rist on see õige. Siit oleks saanud pöörata paremale mööda asfalti. Teine variant oli pöörata vasakule. Otsustasime vasakpöörde kasuks, kuigi üks teine võistkond pani kohe paremale ajama. Kohe varsti ristus aga väiksem asfalt-tee suurema teega. Vedas, et varem ei pööranud! Nüüd otsustasime paremale keerata.
Jalgsi
Kõige raskem oli teine jalgsi etapp. Alguses plaanisime joosta mööda raba paremat äärt kulgevat jalgrada, aga panime õigest kohast vist mööda ja avastasimegi end rabas. Hoidsime paremale raba servale. Järgmiste punktide jaoks tegime plaani rohkem teid kasutada, kuigi parajad ringid tulid sisse.
Metsas lagendiku servas asuva tiigi leidmiseks läks meil tohutult aega kaotsi. Karjamaa servas oleva metsa-kolmnugra tagant oleks pidanud miski pisike jalgrada viima, seda me üles ei lendund ja Ülar läks ees kompassi järgi. Kraavid ületatud jõudsime esimese lagendukini. Üks lagendik teise järel otsisime seda punkti, hargnedes laiali. Lootusetu, tiigist ei mingit jälge! Viimaks leidsin sissetallatud raja, mis punktist väljus ning saime vihje ühelt
kaasvõistkonnalt. Võibolla oli viga selles et me lõunast lähenesime ja ei suutnud kaugust õieti hinnata. Huvitav kas GPS-i omanikud said selle punkit paremini kätte?
Järgmine oli samuti parajalt raske punkt -- lagendik metsas, kraavide vahel. Tegelt oli seal raiesmikke kõik kohad täis ja mine sa võta kinni, milline see õige on. Selleks ajaks liikusime tigukäigul, sest Markol olid jalatallad olid katki hõõrutud ja minul tegi põlv liiga. Kõige selle tõttu kulus jalgsi etapile ülipikk 13 tundi. Edasi jätkama motiveeris see, et jõgi on lähedal kohe-kohe peaks kanuu etapp algama. Oleks 2-3 jalgsi punkti rohkem olnud, siis oleksime
katkestanud.
Vähemalt 1 asi oli jalgis etapil ka hea -- kohtasime metsloomi: koguni 2-hte põtra, 2-te kitse; 1-te metsiga.
Kanuu
Kanuu etapp algas hästi, tempo oli hea. Jõgi oli kive täis ja kannu põhja kraapis vist päris korralikult ära. Möödusime ühest teisest võiskonnast. Esimene punkt oli kaugel. Selle lähedale jõudes kadus Markol järg käest ära. Tõmbasime kaldasse ja ta jooksis pool kilomeetrit tagasi arvatava punkti poole. Sel ajal möödus meist 2 võistkonda. Marko tuli tühjalt tagasi ja nägime et kõigest 100-200 m pärast oligi õige hobuseraud. Sõitsime paremalt harust sisse.
Järgmised kanuu punktid läksid libedalt. Läks pimedaks ja vaikseks. Siis hakkas kostma suurem kose-kohin. Ei julgenud lähedale sõitagi ja tirisime paadi eemal kaldale. Lähedalt nägime, et tegelikult oleks ka otse alla saanud. Siis veel parasjagu sõudmist kuni märkasime tulukesi -- olimegi ratta punktis.
Ratas
Päike oli jõe soojaks kütnud ja öösel peegeldas see tagasi. Kanuust väljudes hakkas hirmus külm. Riietasin ümber -- panin võrksärgi alla, kuivad sokid jalga ja jope veel kõige peale. Marko kiirustas tagant edasi sõtkuma, et sooja saada. Siis märkas et tal on ratta kumm tühi -
pumpasime täis ja panime ajama. Saime 1-2 km sõita kui kumm läks uuesti tühjaks. Otsutasime selle välja vahetada. Siuh-säuh, kummivahetus käis väga kiiresti ja 10 minutiga olime ratta seljas tagasi.
Järgmise ratta punktid olid enamasti lihtsad, ainult sõkkumise vaev. Raba lisaülesande punkti jõudes läks juba valgeks. Kohtunikud soovitasid selle ülesandme vahele jätta. Ütlesind et lätlased olla öösel siin rappa läinud ja alles 2 tunni pärast tagasi tulnud. Saime siit 1 tund trahvi. Järgmised punkid oli taaskord ainult väntamise vaev. Siisühe kraavis näitaski silt juba, et järgmine punkt on lennujaama angaar.
Mingi kuulujutt väitis et määda raudtee tammi läheb ratta tee. aga kuna me
selles kindlad polnud siis valisime minna altpoolt ringiga. Sõita jäi u ~20 km. See oli suur viga. Unise peaga ratta seljas unustasin kaarti pöörata ja nii me kogematta panime Martnasse välja. Jahmunud nägudega vahtisime teeviita, mis näitas et Haapsallu on veel 20 km! Omad vitsad peksavad ikka valusalt. Aga mis teha, väntasime edasi. Üllatavalt palju jõudu avastasin ratta seljas veel. Uni kippus kohutavalt peale. Selle peletamiseks on kõige parem viis täiega ratta pedaale sõkkuda, niimodi et pulssi alla 130 ei laseks. Sedasi väsisid jalad küll ära varsti, aga paar minutit lõdvemalt taastas üllatavalt kiiresti ära.
Finish
Selle kõige tõttu jäime nii palju hiljaks, et angaaride juurest meid edasi ei lastudki ja suunati otse finishisse. Sedasi suurte trahvidega õnnestus võistlus ära lõpetada see aasta. Eelmine aasta oli samuti raske võistlus ja siis me katkestasime jalavaeguste pärast. Üle-eelmine aasta oli see-eest tükk maad lihtsam võistlus ja siis meil õnnestus läbida kogu rada koos kõikide lisaülesannetega ~33 tunniga.
Kokkuvõtteks oli rada vinge! Kuigi meie võistkonna jaoks pisut liiga keeruline. Sest orienteerumise oskused on nii nagu nad on. Nii et järgmiseks aastaks peab rohkem orienteerumist harjutama. Samuti veepuhastus tablette kaasa võtma :-)
Tellimine:
Postitused (Atom)
