Kannatanu sai päästetud

Kannatanu ehk kaks liivakotti ja kanderaam jõudsid õnnelikult finisisse.

Läks koguni niihästi, et meie võistkond (Olavi Vaino, Tõnis Peljo, Annika Raun, Meelis Kuris ja Tõnu Põld) sai Jaan Künnapi Alpinismiklubi öistel päästetööde võistlustel 2010 esikoha.

Oli väga tihe nädalavahetus. Laupäev algas sellega et ülalt naaber helistas ja palus abi meie maja katuse ja vihmavee renni jääst puhastamisel. Kuna meil Kristiinaga on julgestusvahendid olemas, siis aitasime hea meelega. 2 tundi toksisime kirkaga katusel jääd.


Kiirusronimine
Kiirusronimise võistlusele Rannamõisa jõudsime alles kella ühe paiku päeval. Kiirusronimine läks
keskmiselt. Jää oli pehme ja kassid pidasid hästi. Samas me see hooaeg olime ainult 1 kord jääronimise trenni teinud, nii et tulemus oli ootuspärane.


Päästetööd
Päästetööde raja tutvustus algas laupäeval kell 18:00. Meie võistkond startis kolmandana kell 22:00. Võistlus algas kanderaami tassimisega 45 kraadisest nõlvast üles. See ning edasine kanderaami tassimine 1.5 km läks hästi. Võibolla väike kaotus parimatele tuli sel etapil meil 2-5 minutit.

Järgmiseks oli esmaabi etapp, mida võistkond pidi sooritama koos. Esmaabi etapi tutvustus oli väga õpetlik. Aastaga olid ju pooled asjad jälle ununenud ja hea oli kõik üle kuulata. Võistluse käigus läksid mõned nüansid siiski meelest ära. Nii juhtub kui väsimus on suur ja kiirustatakse. Mina sain teadvusetu külili asendisse pööramise vigade eest 1-2 minti trahvi. Kiiruga lihtsalt ununesid asjad ära. Kui kohtunik lõpus sellise kahteva häälega küsis "Kas see on kõik?", siis mõtlesin ja mõtlesin, aga midagi valesti ei tundunud olevat. Alles järgmine hommik tuli meelde et alumine käsi ja pea jäid kehvasti.

Edasine kannatanu polispastiga tõstmine ja ülesõidu tegemine oli meil 3-4 korda läbi harjutatud ning läks libedalt. Kusjuures jaam tuli rajada alla lume sisse. Meie kasutasime ühte labidat ja kahte lumevaia.

Viimaseks oli jooksu etapp 6-7 km. Olavi, Meelis ja Annika panid ees plagama. Tõnis ootas mind ära ja läksime koos. Jooksu algus oli raske, sest lumi vajus tihti sügavalt põlvini läbi. Taipasin hoida kaldast kaugemale jää peale, kus lumi oli madalam ja kõvem. Umbes pool alumist otsa jaksasin joosta, pool kõndisime.

Enne tagasi pööramist läks hullumajaks - lumi vajus puusani läbi. Üllar oleks pidanud seda filmima, kuidas me seal neljakäpukil lume peal viimased 50 m roomasime ;-)

Tagasi tee oli juba kõva suusarada. Peaaegu kogu tee tagasi jooksime.

Päästetööde kokkuvõtteks
See, mis teeb selle võistluse huvitavaks, on võistkondlik osavõtt. Sest kogu võistkond sõltub nii iga liikme ostkustest, kuid ka grupi koostöövõimest. Ülesanded jagasime enne algust liikmete vahel ära. Siiski, kogu võistkond sõltub teatud hetkedel just ühe liikme oskustest. Seega iga liige peab oma ülesandeid hästi teadma ja ladusalt sooritama, et teised tema taga ootama ei peaks.

Tegelikult tuleb rajal tegevusi pisut ümber jagada ja korraldada, sest väikseid viperused ja ootamatused tulevad ikka sisse. Näiteks kohtunik võib algselt planeeritud variandi maha laita, öeldes et see puu on julgestuse jaoks liiga peenike. Seega mõte peab kogu aeg jooksma ja mitte mingil juhul kinni jooksma :-)

Aga see mulle mägironimise juures meeldibki, et ka marsruudil olles peab mõte jooksma ning vajadusel tuleb pisut improviseerida. Selleks peab muidugi kogemuse ja oskuste pagas olema piisavalt suur.

Mõned võistluse etapid on ajaliselt kriitilisema tähtusega. Näiteks kui esimene jääpuuridega tõuseb, siis teised ei saa midagi muud teha vaid peavad ootama. Siin võib koguneda paar kuni kümme minutit kaotust, mida hiljem tagasi teha on raske. Samuti tuleb arvestada köite kasutamisega erinevatel etappidel. Vajadusel tuleb köis eelmisest jaamast kiiresti lahti võtta ja järgmiseks etapiks edasi anda või puhtida. Meil läks oma sinise julgestusköie jaamast lahtiharutamisele oma 4-5 minutit. Siin oleks olnud võimalik kiiremini teha.

Finisheerisime enne kella 1-te öösel. Magama sain öösel kell 3.

Paarisronimine
Pühapäeva hommikul ärkas laps kell 6. Vaatas, et väljas on valge ja mis need ema ja isa siin tukuvad. Ega rohkem magada ei lasknudki.

Paarisronimine Siimuga läks üldjoontes ladusalt, sest suuri vigu ei olnud. Mõnede vigade ja puterdamise tõttu läks siiski oma 10-15 minutit kaotsi. Näiteks traaversil ma kerisin köie rõngasse ja panin ümber õla, kuid ei osanud arvestada et pendlis läheb seda täis pikkuses kohe jälle vaja.

Ps. juuresolevad pildid on treeningust, mitte võistlusest.

Auto rihiti ära

Ükspäev kodumaja ees autot lumest puhastades avastasin et parem külg on jumala mõlkis.
Kes tegi, ei tea :-(

Kuidagi kahtlased mõlgid on - ühtegi kriimu ei ole ja tagatuli on kahtlaselt katki.
Kas oli see mõni teine auto või lumesahk või hoopis mõni hiline pidutseja jalaga.

Töökaaslased ja autoesinduses arvati, et võisid olla pigem vandaalid.

See pani mõtlema, et peaks turvakaamera maja ette panema.
Üks mis silma jäi on siuke:
http://www.koduvalve.eu/?41,valikaaamera-dr200

Kelgulumi, suusalumi

Triinu proovis oma uue kelgu ka mäe peal järgi. Niisama nööri järel on seda paar korda juba veetud, aga see pole üldse nii lõbus. Aga mäest alla -- see oli lahe. Esimesel kolmel, neljal korral vähemalt. Edaspidi muutusid teised lapsed ja koerad põnevamaks.

Kelgumäelt ära minekuks tuli väikest kavalust kasutada ja paarile teisele ära minejale vaikselt järgnema hakata, nii et laps ise aru ei saaks.

Mul endal on ka suusatamises käsi valge nüüd. Nõmme ülemisel ja harku tiirul on 3 korda käidud. Need kaks ringi kokku on ligi 13 km. Nõmme ülemisel tiirul on kõige parem uisku sõita, sest rada on piisavalt lai ja lumi on rohkem kinni sõtkutud ning libiseb paremini. Harku tiirul oli päris hea klassika jälg (vist rajatraktoriga) sisse aetud. Uisu jaoks oli see piset kehvem, sest lumi oli pehme ja värske.

Aga suusatamine oli ainult soojenduseks, sellele et pärast kodus maja ees lund kühveldada.

Oleme Eesti meistrid Jalgsi-mägimatkatehnikas 2008

Nädalavahetusel toimusid Matkaliidu poolt korraldatud Eesti Meistrivõistlused Jalgsi- ja mägimatkatehnikas. Meie Jaan Künnapi klubi I võistkond (Marko Aasa, Pille Lepik, Tõnu Põld ja Taimar Väljataga) saavustas esimese koha! JKAK II võistkond (Tõnis Aaliste, Helen Korju, Enel Lepik, Madis Reinumägi) tuli 6-ndale kohale. Firni võistkonnad saavutasid teise ja kolmanda koha.



Ajalised vahed olid päästetööde trassil väga väiksesed. Õnneks meil suuremaid vigu ei olnud ja köiega susserdamist oli minimaalselt. Kaljutrassil tegi Firni võistkond suurepärase aja, eelkõige tugiköiel zhumaaritamine oli neil väga kiire ja vigu ei esinenud. Meil läks kaljutrassil ka suuremate äpardusteta, siiski 2-he haaratsi (zhumaari) pealepanek ja mahavõtmine võtab rohkem aega kui 1-he (nagu firnil).

Kogu võistluseelse nädala õhtud tegime trenni Nõmmel Glehni lossi pargis ja Astangul. Oli väga kasulik jälle kõik elemendid läbi teha ja meelde tuletada.

Pildid
http://picasaweb.google.com/kriskindpic/EMV08

Täpsem info
http://www.matkaliit.ee/11581

Pisut kommentaare
http://www.firn.ee/show.php?id=217

Tagantjärgi nepaali kohta pisut infot

Lühike ülevaade:
http://www.meeter.eu/nepaal07/

Pille kribatud pikem päevik
http://nepaal2007.blogspot.com/

Pildid
http://www.meeter.eu/nepaal07/index.php?page=pildid

Laupäevast alates olen kuu aega ära Nepaalis. Täpsemalt loe http://www.meeter.eu/nepaal07

Mont Blanc ja Matterhorn päevik - osa 4

17. juuli - puhkepäev ja suundume Šveitsi
Hommikul põõnasime kaua ja lõuna ajal hakkasime sõitma Šveitsi poole Zermatti. Sõidu peale kulus meil suhteliselt vähe aega ning pealelõunal jõudsimegi kohale juba. Zermatti autoga sisse sõita ei saa. Sinna viivad ainult rongid ja taksod. Auto tuleb jätta u 5 km kaugusele Täshi asulasse tasulisse parklasse. Me otsustasimegi enne Zermatti kämpingusse jääda, nii et auto oleks käepärast, kuigi Zermattis on ka kämping olemas. Valida oli, kas jääda allapoole väiksemasse Randa küla kämpingusse (1409 m) või sõita ülespoole Täschi asulasse (1449 m). Sõitsime Täschi, sest see oli pisut suurem ja siin oli ka paar poodi olemas.

Käping asus üle raudtee jõe kaldal. Seadsime telgi üles. Kämpingu perenaine pakkus kohe ka odava hinnaga tõstuki piletit Klein Matternhorni (3883m) peale, aga me keeldusime ja ütlesime et meil on plaanid ronida hoopis päris Matterhorni otsa. Perenaise käest kuulsime, et õhtul kell kuus saab siin kohalikku Raclette juusturooga maitsta. See koosneb keedetud koorega katrtulitest, marineeritud sibulatest ja kurkidest, ning sulatatud Raclette juustust. Juustu sulatatakse spetsiaalse grilli all ja kokk tõmmbab noaga sulanud kihi taldriku peale. Maitses hea, aga kõht muidugi täis sellest ei saanud, nii et valmistasime korraliku õhtusöögi pärast ise juurde.

18.juuli - Zermatt
Täna läksime Zermatti linna peale kolama. Täschist viib sinna väike jalgrajake mööda jõe paremat kallast. Umbes 1,5-2 tunni tee. Zermatt on ka suvel kõva suusakuurort ja tõstukijaamas oli päris tihe lumelaudurite sebimine. Liiklus linnas toimus elektri-sõidukitega - autodeks on neid vist patt nimetada, aga osad olid kohandatud kauba veoks, teised reisijatele jne. Matterhorn ise peitis end pilve sees, seepärast ei näinudki, mismoodi ta täies hiilguses paistab. Ilmateade ennustas, et kolme päeva pärast läheb veelgi pilvisemaks. Tuule kohta kuulsime, et õnneks variab mägi Itaalia poolt puhuva külma tuule ära ja Hörli hari on suht tuulevaikne. Seepärast otsustasime järgmine päev kohe üles Hörli hüti juurde matkata. Õhtul pakkisime asjad.

19. juuli - Zermatt - Hörnli hütt (3260 m)
Parkisime auto tasulisse parklasse - maksmine pidi hiljem toimuma, seepärast me kellelegi teada ei andnudki, et me seda tegime. Kui me oma seljakotid autost välja tõstsime, saabus parajasti üks klientidega takso. Kui see kliendid maha pani, siis tuli meie käest küsima, et kas me Zermatti tahame sõita. Pakkus et viib näo kohta 2 CHF odavamalt kui rongi pilet oleks maksnud. Hüppasimegi peale ja 20 minutiga olime Zermatt-is. Kõndisime jala tõstuki jaama ja ostsime üles-alla piletid, makstes kaardiga 44 CHF nägu. Päris kallis lõbu see tõstukiga sõit! Alguses me arutasime Johaniga, et võiks alla tagasi jala laskuda, aga Olavi ei tahtnud, ja kuna mul oli üks põlv hell, siis otsustasin samuti tõstuki kasuks. Ukerdasime 3-kesi seljakottidega ühte tõstuki kabiini ja sõit algas Schwarzee Paradiisi poole. Vahepeal oli tõstuki vahejaam, kus tuli teise tõstuki peale ümber istuda. Lumelaudurid läksid teise tõstuki peale, mis viis vasemale. Meie hoidsime paremale viivale tõstukile. Tõstuki lõpppeatus oli 2583 m kõrgusel. Lõppjaamast viis jalgrada poole Hörli hüti poole. Hütt paistis siia ära, aga tipp ise oli pilve sees kogu aeg. Tasapisi liikudes jõudsime 2 tunni pärast Hörli hüti juurde. Mõtlesin, et telkimiskohad asuvad kohe hüti taga ja läksin neid otsides marsruudi algusesse välja, aga siin paistsid sildid: telkimine keelatud. Selgus et telkimiskohad jäävad üles vaadates pisut vasakule poole, umbes 100-150m hütist pisut allapoole minna. Ainult üks kollane telk paisits seal püsti olevat. Ülejäänud kivimüüridega ümbritsetud platsid olid kõik vabad - kokku oli selliseid oma 6-8 tükki. Valisime ühe laiema ja kõrgema kivimüüriga platsi ja püstitasime telgi. Kuna telgi kaart sirgeks painutada ei jõudnud, siis telk kartis tuult ja ma ladusin müüri veelgi kõrgemaks.

Hiljem läksime marsruudi algust uudistama. See asus hütist u 100 m kaugusel ja algas kohe lühema järsema lõiguga, millel oli abiköis väljas. Ronisime ilma vöödeta üles ja edasi umbes 30 minuti jagu kohta, kust paistis juba esimene kuluaar ja kollane kalju. Algus tundus lihtne ronimine. Siis laskusime hüti juurde tagasi ja uudistasime mis teised grupid räägivad. Ühe kiidiga rääkides selgus, et nad plaanivad välja minna kell 4:30 ja et meie võime järgneda u kell 4:45. Sellega oligi me plaan paigas - äratus homme kell 3:30 ja marsruudi all kell 4:45.

20. juuli - Matterhorni tipp (Hörnligrat marsruut, AD)
Äratus oli kell 3:30. Söömise, riietumise ja asjade pakkimise peale kulus kaua. Kui telgist välja sain, nägin juba tosina jagu tulukesi üleval matterhorni marsruudi peal. Esimesed olid üpris kõrgel. Ilmselt olid nad väljunud juba kella 4:00 paiku, mitte nagu meile räägitud. Ootasin kuni teised oma varustuse selga said ja viimaks saime paraja hilinemisega liikuma. Marsruudi algusesse kalju alla jõudsime täpselt kell 5:00. Olime kõige viimased ronijad kes täna tippu üritavad.

Marsruudi all sättisime 3-sesse seongusse: Johan ees, Olavi keskel, Tõnu taga. Omavahelise köie pikkuseks jätsime algul 15 m. Mingi aja pärast sai selgeks, et see on siiski liiga pikk, sest segas liikumist. Ma kerisin oma köie otsast veel poole omale selga, nii et minu ja Olavi vahele jäi alla 10 meetri. Ronisime samaaegselt päris jõudsalt edasi. Kuluaaride juures läks kalju pisut raskemaks, aga kuna raskemate kohtade peal olid statsionaarsed köied väljas, siis mingeid probleeme ei tekkinud. Peagi jõudsime järgi ühele kahesele seongule, kes liikus päris aeglaselt. Selgus, et üks giid ja tema klient. Johan küsis üle, et kuidas õige marsruut peaks minema - pidime hoidma harjast pisut vasakule. Mingi hetk jõudsime siiski päris harja peale välja ja ronisime mööda seda tükk aega, kuni silmasime all pool vasemal taaskord seda 2-st seongut ja ees veel ühte teist seongut. Teised grupid paistsid kohati päris kõvasti üksteist vahelduvalt julgestavat, nii et möödusime ka järgmisest grupist.

Rusikareegel on, et hiljemalt kell 12:00 peaks tipus olema või peale seda kellaaega laskuma asuma. Kuna olime hilja alustanud, siis pures kahtlus kas me selleks ajaks ikka tippu jõuame. Mina ja Johan kannustasime ja kiirustasime üksteist pidevalt tagant, et liigume kiiremini ja püüdsime igasugused pausid võimalikult lühikesed hoida.

Peagi hakkasid esimesed tipus käinud grupid meile vastu tulema. Küsisime: palju siit Solvay hütini aega kulub? Vastus oli: sõltub kui kiiresti te liigute? Aga prognoositi et umbes 1-1,5 tundi. Enam vähem selle ajaga jõudsimegi Solvay hütini. Hüti all pidi olema üks raskem (UIAA III-) Moseley plaat, aga meie sellest tegelikult aru ei saanudki, vaid ronisime samaaegselt sellest üle. Hütis puhkasime ja sõime pisut, aga kaua aega siin raista ei tahtnud ja liikusime edasi tipu siinas. Edasi oli alguses kaljune, aga mitte raske, lõik. Seejärel muutus marsruut lumiseks ja jäiseks. Päris tihedalt oli statsionaarseid köisi üksteise järgi. Olime pilve sees, nähtavus oli halb. Köiterodu üleval otsas kohtasime ühte laskuvat gruppi, kes ütles et tippu on siit ainult loetud meetrid. Siin seisis üks metallist kujuke ja pisut paremale läkski lumine hari tippu. Matterhorni tipus olime kell 10:30 hommikul! Sveitsi poolses tipus midagi vaadata polnud - ainult lumine hari. Ühtegi teist gruppi ka samal ajal tipus ei olnud. Udu tõttu võis ainult oletada, kui pikalt need järsakud teisele poole langevad. Istusime tipus 20 minutit ja tegime tipupildid. Kell 10:50 hakkasime laskuma.

Lumi oli juba sula ja alguses oli päris ohtlik laskuda, sest lume all oli libe jää. Kui statsionaarsete köiteni jõudsime, siis läks libedamalt. Laskusime samaaegselt ronides. Mina laskusin siin enamasti köiest kinni hoides nägu eespool - nii sai üllatavalt kiiresti edasi. Kogu laskumise jooksul ei teinud me ühtegi dülfrit, sest kalju oli hästi ronitav ka allapoole. Siiski kulus laskumisele rohkem aega, kui tõusmisele, sest tagasi Hörli hüti juurde jõudsime me alles kell 18:10. Samas kiiret ei olnud meil kusagile, võtsime asja rahulikult. Osutus, et laskumisel on õiget rada palju raskem leida, kui tõusmisel. Päris mitmel korral panime õigest marsruudist mööda ja hiljem tegime aeganõudvaid traaverseid, et tagasi marsruudile saada. Paaril korral ronisime ka statsionaarsetest köitest mööda, sest ei teadnud, et sealsamas nurga taga ongi juba statsionaarne köis, kõigest 10-20 meetri kaugusel.

Meie õnneks oli sel päeval rahvast väga vähe, kõigest 7-8 gruppi (2-4 inimest grupis). Ilmselt halva ilma tõttu. Olen lugenud, et mõnedel päevadel võib seal olla kuni 200 ronijat ühel päeval Hörli harjal! Seepärast troppe ei tekkinud ja saime kiiresti laskuvatest gruppidest mööda. Marsruudil ei kasutanud me ühtegi linti ega klemmi. Enamasti liikusime samaaegselt, vaid umbes tosinal korral julgestasime üksteist vahelduvalt kivi või metallvaja tagant, eelkõige alla ronimisel, kui keegi soovis. Samas need julgestatavad lõigud olid lühikesed, nii 3-6 meetrit, nii et palju aega sellele kaduma ei läinud.