Kannatanu ehk kaks liivakotti ja kanderaam jõudsid õnnelikult finisisse.Läks koguni niihästi, et meie võistkond (Olavi Vaino, Tõnis Peljo, Annika Raun, Meelis Kuris ja Tõnu Põld) sai Jaan Künnapi Alpinismiklubi öistel päästetööde võistlustel 2010 esikoha.
Oli väga tihe nädalavahetus. Laupäev algas sellega et ülalt naaber helistas ja palus abi meie maja katuse ja vihmavee renni jääst puhastamisel. Kuna meil Kristiinaga on julgestusvahendid olemas, siis aitasime hea meelega. 2 tundi toksisime kirkaga katusel jääd.
Kiirusronimine
Kiirusronimise võistlusele Rannamõisa jõudsime alles kella ühe paiku päeval. Kiirusronimine läks
keskmiselt. Jää oli pehme ja kassid pidasid hästi. Samas me see hooaeg olime ainult 1 kord jääronimise trenni teinud, nii et tulemus oli ootuspärane.
Päästetööd
Päästetööde raja tutvustus algas laupäeval kell 18:00. Meie võistkond startis kolmandana kell 22:00. Võistlus algas kanderaami tassimisega 45 kraadisest nõlvast üles. See ning edasine kanderaami tassimine 1.5 km läks hästi. Võibolla väike kaotus parimatele tuli sel etapil meil 2-5 minutit.
Järgmiseks oli esmaabi etapp, mida võistkond pidi sooritama koos. Esmaabi etapi tutvustus oli väga õpetlik. Aastaga olid ju pooled asjad jälle ununenud ja hea oli kõik üle kuulata. Võistluse käigus läksid mõned nüansid siiski meelest ära. Nii juhtub kui väsimus on suur ja kiirustatakse. Mina sain teadvusetu külili asendisse pööramise vigade eest 1-2 minti trahvi. Kiiruga lihtsalt ununesid asjad ära. Kui kohtunik lõpus sellise kahteva häälega küsis "Kas see on kõik?", siis mõtlesin ja mõtlesin, aga midagi valesti ei tundunud olevat. Alles järgmine hommik tuli meelde et alumine käsi ja pea jäid kehvasti.
Edasine kannatanu polispastiga tõstmine ja ülesõidu tegemine oli meil 3-4 korda läbi harjutatud ning läks libedalt. Kusjuures jaam tuli rajada alla lume sisse. Meie kasutasime ühte labidat ja kahte lumevaia.
Viimaseks oli jooksu etapp 6-7 km. Olavi, Meelis ja Annika panid ees plagama. Tõnis ootas mind ära ja läksime koos. Jooksu algus oli raske, sest lumi vajus tihti sügavalt põlvini läbi. Taipasin hoida kaldast kaugemale jää peale, kus lumi oli madalam ja kõvem. Umbes pool alumist otsa jaksasin joosta, pool kõndisime.
Enne tagasi pööramist läks hullumajaks - lumi vajus puusani läbi. Üllar oleks pidanud seda filmima, kuidas me seal neljakäpukil lume peal viimased 50 m roomasime ;-)
Tagasi tee oli juba kõva suusarada. Peaaegu kogu tee tagasi jooksime.
Päästetööde kokkuvõtteks
See, mis teeb selle võistluse huvitavaks, on võistkondlik osavõtt. Sest kogu võistkond sõltub nii iga liikme ostkustest, kuid ka grupi koostöövõimest. Ülesanded jagasime enne algust liikmete vahel ära. Siiski, kogu võistkond sõltub teatud hetkedel just ühe liikme oskustest. Seega iga liige peab oma ülesandeid hästi teadma ja ladusalt sooritama, et teised tema taga ootama ei peaks.
Tegelikult tuleb rajal tegevusi pisut ümber jagada ja korraldada, sest väikseid viperused ja ootamatused tulevad ikka sisse. Näiteks kohtunik võib algselt planeeritud variandi maha laita, öeldes et see puu on julgestuse jaoks liiga peenike. Seega mõte peab kogu aeg jooksma ja mitte mingil juhul kinni jooksma :-)
Aga see mulle mägironimise juures meeldibki, et ka marsruudil olles peab mõte jooksma ning vajadusel tuleb pisut improviseerida. Selleks peab muidugi kogemuse ja oskuste pagas olema piisavalt suur.
Mõned võistluse etapid on ajaliselt kriitilisema tähtusega. Näiteks kui esimene jääpuuridega tõuseb, siis teised ei saa midagi muud teha vaid peavad ootama. Siin võib koguneda paar kuni kümme minutit kaotust, mida hiljem tagasi teha on raske. Samuti tuleb arvestada köite kasutamisega erinevatel etappidel. Vajadusel tuleb köis eelmisest jaamast kiiresti lahti võtta ja järgmiseks etapiks edasi anda või puhtida. Meil läks oma sinise julgestusköie jaamast lahtiharutamisele oma 4-5 minutit. Siin oleks olnud võimalik kiiremini teha.
Finisheerisime enne kella 1-te öösel. Magama sain öösel kell 3.
Paarisronimine
Pühapäeva hommikul ärkas laps kell 6. Vaatas, et väljas on valge ja mis need ema ja isa siin tukuvad. Ega rohkem magada ei lasknudki.
Paarisronimine Siimuga läks üldjoontes ladusalt, sest suuri vigu ei olnud. Mõnede vigade ja puterdamise tõttu läks siiski oma 10-15 minutit kaotsi. Näiteks traaversil ma kerisin köie rõngasse ja panin ümber õla, kuid ei osanud arvestada et pendlis läheb seda täis pikkuses kohe jälle vaja.
Ps. juuresolevad pildid on treeningust, mitte võistlusest.
