neljapäev, 9. august 2007

Mont Blanc ja Matterhorn päevik - osa 4

17. juuli - puhkepäev ja suundume Šveitsi
Hommikul põõnasime kaua ja lõuna ajal hakkasime sõitma Šveitsi poole Zermatti. Sõidu peale kulus meil suhteliselt vähe aega ning pealelõunal jõudsimegi kohale juba. Zermatti autoga sisse sõita ei saa. Sinna viivad ainult rongid ja taksod. Auto tuleb jätta u 5 km kaugusele Täshi asulasse tasulisse parklasse. Me otsustasimegi enne Zermatti kämpingusse jääda, nii et auto oleks käepärast, kuigi Zermattis on ka kämping olemas. Valida oli, kas jääda allapoole väiksemasse Randa küla kämpingusse (1409 m) või sõita ülespoole Täschi asulasse (1449 m). Sõitsime Täschi, sest see oli pisut suurem ja siin oli ka paar poodi olemas.

Käping asus üle raudtee jõe kaldal. Seadsime telgi üles. Kämpingu perenaine pakkus kohe ka odava hinnaga tõstuki piletit Klein Matternhorni (3883m) peale, aga me keeldusime ja ütlesime et meil on plaanid ronida hoopis päris Matterhorni otsa. Perenaise käest kuulsime, et õhtul kell kuus saab siin kohalikku Raclette juusturooga maitsta. See koosneb keedetud koorega katrtulitest, marineeritud sibulatest ja kurkidest, ning sulatatud Raclette juustust. Juustu sulatatakse spetsiaalse grilli all ja kokk tõmmbab noaga sulanud kihi taldriku peale. Maitses hea, aga kõht muidugi täis sellest ei saanud, nii et valmistasime korraliku õhtusöögi pärast ise juurde.

18.juuli - Zermatt
Täna läksime Zermatti linna peale kolama. Täschist viib sinna väike jalgrajake mööda jõe paremat kallast. Umbes 1,5-2 tunni tee. Zermatt on ka suvel kõva suusakuurort ja tõstukijaamas oli päris tihe lumelaudurite sebimine. Liiklus linnas toimus elektri-sõidukitega - autodeks on neid vist patt nimetada, aga osad olid kohandatud kauba veoks, teised reisijatele jne. Matterhorn ise peitis end pilve sees, seepärast ei näinudki, mismoodi ta täies hiilguses paistab. Ilmateade ennustas, et kolme päeva pärast läheb veelgi pilvisemaks. Tuule kohta kuulsime, et õnneks variab mägi Itaalia poolt puhuva külma tuule ära ja Hörli hari on suht tuulevaikne. Seepärast otsustasime järgmine päev kohe üles Hörli hüti juurde matkata. Õhtul pakkisime asjad.

19. juuli - Zermatt - Hörnli hütt (3260 m)
Parkisime auto tasulisse parklasse - maksmine pidi hiljem toimuma, seepärast me kellelegi teada ei andnudki, et me seda tegime. Kui me oma seljakotid autost välja tõstsime, saabus parajasti üks klientidega takso. Kui see kliendid maha pani, siis tuli meie käest küsima, et kas me Zermatti tahame sõita. Pakkus et viib näo kohta 2 CHF odavamalt kui rongi pilet oleks maksnud. Hüppasimegi peale ja 20 minutiga olime Zermatt-is. Kõndisime jala tõstuki jaama ja ostsime üles-alla piletid, makstes kaardiga 44 CHF nägu. Päris kallis lõbu see tõstukiga sõit! Alguses me arutasime Johaniga, et võiks alla tagasi jala laskuda, aga Olavi ei tahtnud, ja kuna mul oli üks põlv hell, siis otsustasin samuti tõstuki kasuks. Ukerdasime 3-kesi seljakottidega ühte tõstuki kabiini ja sõit algas Schwarzee Paradiisi poole. Vahepeal oli tõstuki vahejaam, kus tuli teise tõstuki peale ümber istuda. Lumelaudurid läksid teise tõstuki peale, mis viis vasemale. Meie hoidsime paremale viivale tõstukile. Tõstuki lõpppeatus oli 2583 m kõrgusel. Lõppjaamast viis jalgrada poole Hörli hüti poole. Hütt paistis siia ära, aga tipp ise oli pilve sees kogu aeg. Tasapisi liikudes jõudsime 2 tunni pärast Hörli hüti juurde. Mõtlesin, et telkimiskohad asuvad kohe hüti taga ja läksin neid otsides marsruudi algusesse välja, aga siin paistsid sildid: telkimine keelatud. Selgus et telkimiskohad jäävad üles vaadates pisut vasakule poole, umbes 100-150m hütist pisut allapoole minna. Ainult üks kollane telk paisits seal püsti olevat. Ülejäänud kivimüüridega ümbritsetud platsid olid kõik vabad - kokku oli selliseid oma 6-8 tükki. Valisime ühe laiema ja kõrgema kivimüüriga platsi ja püstitasime telgi. Kuna telgi kaart sirgeks painutada ei jõudnud, siis telk kartis tuult ja ma ladusin müüri veelgi kõrgemaks.

Hiljem läksime marsruudi algust uudistama. See asus hütist u 100 m kaugusel ja algas kohe lühema järsema lõiguga, millel oli abiköis väljas. Ronisime ilma vöödeta üles ja edasi umbes 30 minuti jagu kohta, kust paistis juba esimene kuluaar ja kollane kalju. Algus tundus lihtne ronimine. Siis laskusime hüti juurde tagasi ja uudistasime mis teised grupid räägivad. Ühe kiidiga rääkides selgus, et nad plaanivad välja minna kell 4:30 ja et meie võime järgneda u kell 4:45. Sellega oligi me plaan paigas - äratus homme kell 3:30 ja marsruudi all kell 4:45.

20. juuli - Matterhorni tipp (Hörnligrat marsruut, AD)
Äratus oli kell 3:30. Söömise, riietumise ja asjade pakkimise peale kulus kaua. Kui telgist välja sain, nägin juba tosina jagu tulukesi üleval matterhorni marsruudi peal. Esimesed olid üpris kõrgel. Ilmselt olid nad väljunud juba kella 4:00 paiku, mitte nagu meile räägitud. Ootasin kuni teised oma varustuse selga said ja viimaks saime paraja hilinemisega liikuma. Marsruudi algusesse kalju alla jõudsime täpselt kell 5:00. Olime kõige viimased ronijad kes täna tippu üritavad.

Marsruudi all sättisime 3-sesse seongusse: Johan ees, Olavi keskel, Tõnu taga. Omavahelise köie pikkuseks jätsime algul 15 m. Mingi aja pärast sai selgeks, et see on siiski liiga pikk, sest segas liikumist. Ma kerisin oma köie otsast veel poole omale selga, nii et minu ja Olavi vahele jäi alla 10 meetri. Ronisime samaaegselt päris jõudsalt edasi. Kuluaaride juures läks kalju pisut raskemaks, aga kuna raskemate kohtade peal olid statsionaarsed köied väljas, siis mingeid probleeme ei tekkinud. Peagi jõudsime järgi ühele kahesele seongule, kes liikus päris aeglaselt. Selgus, et üks giid ja tema klient. Johan küsis üle, et kuidas õige marsruut peaks minema - pidime hoidma harjast pisut vasakule. Mingi hetk jõudsime siiski päris harja peale välja ja ronisime mööda seda tükk aega, kuni silmasime all pool vasemal taaskord seda 2-st seongut ja ees veel ühte teist seongut. Teised grupid paistsid kohati päris kõvasti üksteist vahelduvalt julgestavat, nii et möödusime ka järgmisest grupist.

Rusikareegel on, et hiljemalt kell 12:00 peaks tipus olema või peale seda kellaaega laskuma asuma. Kuna olime hilja alustanud, siis pures kahtlus kas me selleks ajaks ikka tippu jõuame. Mina ja Johan kannustasime ja kiirustasime üksteist pidevalt tagant, et liigume kiiremini ja püüdsime igasugused pausid võimalikult lühikesed hoida.

Peagi hakkasid esimesed tipus käinud grupid meile vastu tulema. Küsisime: palju siit Solvay hütini aega kulub? Vastus oli: sõltub kui kiiresti te liigute? Aga prognoositi et umbes 1-1,5 tundi. Enam vähem selle ajaga jõudsimegi Solvay hütini. Hüti all pidi olema üks raskem (UIAA III-) Moseley plaat, aga meie sellest tegelikult aru ei saanudki, vaid ronisime samaaegselt sellest üle. Hütis puhkasime ja sõime pisut, aga kaua aega siin raista ei tahtnud ja liikusime edasi tipu siinas. Edasi oli alguses kaljune, aga mitte raske, lõik. Seejärel muutus marsruut lumiseks ja jäiseks. Päris tihedalt oli statsionaarseid köisi üksteise järgi. Olime pilve sees, nähtavus oli halb. Köiterodu üleval otsas kohtasime ühte laskuvat gruppi, kes ütles et tippu on siit ainult loetud meetrid. Siin seisis üks metallist kujuke ja pisut paremale läkski lumine hari tippu. Matterhorni tipus olime kell 10:30 hommikul! Sveitsi poolses tipus midagi vaadata polnud - ainult lumine hari. Ühtegi teist gruppi ka samal ajal tipus ei olnud. Udu tõttu võis ainult oletada, kui pikalt need järsakud teisele poole langevad. Istusime tipus 20 minutit ja tegime tipupildid. Kell 10:50 hakkasime laskuma.

Lumi oli juba sula ja alguses oli päris ohtlik laskuda, sest lume all oli libe jää. Kui statsionaarsete köiteni jõudsime, siis läks libedamalt. Laskusime samaaegselt ronides. Mina laskusin siin enamasti köiest kinni hoides nägu eespool - nii sai üllatavalt kiiresti edasi. Kogu laskumise jooksul ei teinud me ühtegi dülfrit, sest kalju oli hästi ronitav ka allapoole. Siiski kulus laskumisele rohkem aega, kui tõusmisele, sest tagasi Hörli hüti juurde jõudsime me alles kell 18:10. Samas kiiret ei olnud meil kusagile, võtsime asja rahulikult. Osutus, et laskumisel on õiget rada palju raskem leida, kui tõusmisel. Päris mitmel korral panime õigest marsruudist mööda ja hiljem tegime aeganõudvaid traaverseid, et tagasi marsruudile saada. Paaril korral ronisime ka statsionaarsetest köitest mööda, sest ei teadnud, et sealsamas nurga taga ongi juba statsionaarne köis, kõigest 10-20 meetri kaugusel.

Meie õnneks oli sel päeval rahvast väga vähe, kõigest 7-8 gruppi (2-4 inimest grupis). Ilmselt halva ilma tõttu. Olen lugenud, et mõnedel päevadel võib seal olla kuni 200 ronijat ühel päeval Hörli harjal! Seepärast troppe ei tekkinud ja saime kiiresti laskuvatest gruppidest mööda. Marsruudil ei kasutanud me ühtegi linti ega klemmi. Enamasti liikusime samaaegselt, vaid umbes tosinal korral julgestasime üksteist vahelduvalt kivi või metallvaja tagant, eelkõige alla ronimisel, kui keegi soovis. Samas need julgestatavad lõigud olid lühikesed, nii 3-6 meetrit, nii et palju aega sellele kaduma ei läinud.

teisipäev, 7. august 2007

Mont Blanc ja Matterhorn päevik - osa 3

15. juuli - Chamonix - Gouteri hütt (Mont Blanc)
Eelmisel päeval alla jõudes lugesime ilmateadet, mis lubas head ilma veel ainult paariks päevaks.
Otsustasime, et püüame selle aja jooksul Mount Blanci tippu üritada. Tegime plaani võimalikult minimaalselt toitu ja varustust üles kaasa vedada - ainult kolme päeva toidu: 1. päev üles hüti juurde, 2-ne päev puhkus ja sellele järgneval öösel tippu ja 3. päev alla tagasi. Õhtul pakkisime asjad kokku ja läksime varakult magama.

15-nda juuli hommikul oli äratus kella 5:30 paiku, sest plaanisime esimese tõstuki peale jõuda. Tõstukijaam alustas tööd kell 7:15. Magamiskott ja telk sai pakitud seljakottidesse ja põrutasimegi autoga tõstukijaama, mis jäi Les Bossons asula lähedale. Siiski oli tükk tegu selle asula üles leidmisega, sest tiirutasime seal autoga päris kõvasti ringi. Tõstuk viis meid üles Bellevue jaama (1794m), kust edasi sõitsime trammiga Tramway du Mont Blanc Nid D'Aigle lõpppeatusesse (2380m). Hiljem Eestis kuulsin, et 21. juulil oli tormi tagajärjel toimunud maanihe (vaata siit täpsemalt), mille tõttu ülemine osa raudteest on hetkel suletud.

Nid D'Aigle jaamast alustasime jala tõusu Gouteri hüti (3817m) suunas. Mitmes kohas olid väljas kirjad, et Gouteri hüti juures telkida ei tohi ja viimane koht, kus on lubatud telkida, on Tete Rousse hüti lähedal (3167m). Samuti uudistas Nid D'Aigle jaamas üks ametnikust vanem meesterahvas kõikide seljakotte. Kui ta nägi, et meil on telk seljakoti küljes, siis hoiatas meid üleval telkimise keelust. See lõi me plaanid sassi! Hakkasime plaane pidama, et mis teha. Üks variant oli ööbida Tete Rousse lähedal 3100 m kõrgusel telgis ja siis järgmine päev minna Gouteri hütti juurde ja proovida ilma rahata seal kusagil esikus ööbida ning järgmisel öösel kohe tipp ära teha. Teine variant oli tõusta kohe Vallot hütti (4362 m) ja teha tipp sealt järgmisel päeval.

Tõusime päris jõudsalt ja seekord klappisid kõik raamatutes ja teeviitadel näidatud ajahinnangud, nii et saime isegi pisut kiiremini, kui kirjas oli. Liikusime kõik omas tempos ja Tete Rousse lähedal ootasime teised järgi. Johan oli vahepeal kuulnud vastutulijate käest, et Gouteri hüti lähedal saab telkida küll või vähemalt telgitakse seal. Seega otsustasime ise ka gouter-i hüti juurde välja tõusta.

Tete Rousse juurest edasi viib järsem lumenõlv ja ohtlik kuluaar paremale, kus pidavat pidevalt kivivaringuid olema. Meie liikusime igaüks oma tempos ja köide ei pannud. Kuna lumi oli sula, siis ma kasse ka alla ei sidunud, kuigi Olavi ja Johan sidusid. Kuluaari traavers kulges ohutult ja ei näinud ka hiljem seal ühtegi kivi kukkumas. Hoopis raskem oli järgnev tõus mööda pooleldi jäist kalju- ja rusunõlva. Samas ei midagi hullu ja liikusime igaüks oma tempos, köide panemata. 2 tunni pärast olingi Gouteri hütti juures. Ootasin Johani järgi ja läksime telki üles sättima. Panime telgi lumeharja peale, u 100m kaugusele hütist, pisikese lumekarniisi taha, kus olid telkimiskohad juba valmis kaevatud. Ilm oli ilus, päike kõrvetas parajalt. Meie kõrval oli üks suurte lumeseintega telkimiskoht, kus olid kellegi asjad sees, aga telki üleval ei olnud. Selgus, et seal ööbib üks Poolakas niisama lageda taeva all magamiskotis - sõbrad olla tal hütis koha saanud, aga tema otsustas lageda taeva all ööbida.

Enesetunne oli meil hea ja otsustasime järgneval öösel kohe tippu üritada.

16. juuli - Mount Blanci tipp
Õhtu ja öö oli rahutu, sest tõusis tuul, mis raputas öösel kõvasti telki. Äratus oli kell 00:30, tegime toidu valmis ja saime liikuma kella 01:30 paiku. Tuule ja külma tõttu otsustasin võimalikult soojalt riidesse panna, isegi soojad brünje võrkpüksid panin alla, mida ma tavaliselt kunagi pole kasutanud. Samuti sidusime kassid alla. Alguses kulges rada mööda harja. Siis edasi viis lai jälje-maantee järsemast lumenõlvast üles. Üllatusega avastasime, et olime sel öösel esimesed tõusjad. Ja järgmised tulukesed hakkasid paistma alles 200-300m meist all pool. Poole nõlva peal tekkis väike paanika, et kas me läheme ikka õiget rada, sest Johan oletas et rada peaks hoidma rohkem paremale. Siiski jõudsime selgusele, et see on õige tee, sest siin on palju jälgi ja see peab tõusma Dome du Gouter mäekünka peale. Lumenõlv oli lõputult pikk ja otsa ei olnud näha. Viimaks jõudsime Gouteri kurule ja siit läks edasi kitsam rada, algul langedes, siis jälle tõustes Vallot hüti suunas. Üks telk oli isegi siin kurul püsti.

Vallot hüti leidsime eest tühjana ja ootasime järgi pisut maha jäänud tulukese - Olavi. Samuti paistsid järgmised tulukesed juba päris lähedal. Vallot hüti juures oli tuul täitsa maruks muutunud. Hütti kumises ja oli päris kõhe tunne seal sees olla. Olavi ütles, et ta jääb hütti ja puhakab veidike. Meie Johaniga panime ees ajama. Edasine rada kulges ööda kitsast lumeharja. Kord Prantsusmaa poole peal, kord Itaalia poole peal. Itaalia poole peal oli väga vali tuul, mis paiskas lumeterakesi valuselt vastu nägu. Tõmbasin oma jope kapuutsi nii kokku kui võimalik ja hoidsin pead kõrvale prantsusmaa poole, et tuule eest kaitset saada. Soojalt riietumine läks seekord täiega asja ette, sest tippu tõustes ei hakanud kordagi nii palav, et oleks tahtnud lahti riietuda. Viimased tipueelsed lumeharjad osutusid venivalt pikaks. Lootsime järgmise harja lõpus tippu juba näha. Aga ei - selle tagant paistis jälle järgmine hari.

Viimaks lõppes tõus otsa ja algas langus - olimegi tipus! Kell oli 5:30. Tegime tipupildid ja istusime puhkasime pisut nõlva varjus, tuule eest peidus. Peagi jõudis järgi üks noorem naisterahvas, kes kilkas ja näitas näpuga ida suunas - päike just tõusis eemalt mägede tagant. Ilus vaatepilt! Johan aitas temast ka pilte teha, aga kuna tuul oli hirmus vali, siis kaua siin passida ei tahtnud. Ahjaa, täna oli ju mu sünnipäev ka!

Laskumine läks heas meeleolus päris jõudsalt. Mitu gruppi tuli vastu. Mõned olid köies, mõned mitte. Meie ka köide ei seekord ei pannudki kordagi. Kui Vallot hüti juurde tagasi jõudsime, siis seal ootas meid Olavi. Tal olid jalad külemtama hakanud ja ta otsustas kõrgemale mitte tõusta - tuul oli ikka väga vali. Nüüd oli siin hütis ja lähedal teisigi gruppe, mõned küsisid kuidas seal üleval on. Vastasime, et tuul on väga vali, just itaalia poole peal. Hütist all pool läks soojemaks, sest päike säras ja tuulevarjus hakkas palav. Lumi veel pehme ei olnud ja õnnestus päris vara tagasi telgi juurde jõuda.

Lootsime et magame nüüd paar tundi ja siis laskume päris alla välja, et veel õhtul Chamonix kämpingusse tagasi jõuda. Telgi juurde jõudes avastasime oma telgi väga kõveras olekus vaakuvat. Üks telgi alumiiniumist kaar oli tuule tõttu sissepoole kõveraks paindunud. Niimoodi, et kui kõvem tuulehoog tuli, siis tekkis hirm, et lõhub telgi täitsa ära. Mõtlesin, et kuna meil läheb telki all veel vaja ja Matternhorni jaoks ka, siis paneme kohe telgi kokku ja uni jääb ära või tukastame Gouter-i hütis sees. Tegime kiiresti süüa ja peale seda asusimegi alla poole laskuma.

Alla rongijaama jõudes selgus, et esimese trammi peale alpiniste ei lastagi, vaid tunni aja pärast läheb spetsiaalselt alpinistidele mõeldud tramm Bellevue jaama. Bellevuest saime viimaste tõstukitega alla auto juurde. All orus oli ikka jube palav. Olavi tahtis veel ühe kohaliku gaasitankla üles otsida, enne kui tagasi kämpingusse sõidame. Selle otsimise peale läks kõvasti aega ja vahepeal jõudsime oma räpasete ja higiste riietega isegi kaubanduskeskuses shoppamas ära käia. Viimaks jõudsime kämpingusse tagasi.

esmaspäev, 6. august 2007

Mont Blanc ja Matterhorn päevik - osa 2

12. juuli - Puhkepäev Couvercle hüti juures
Peale rasket päeva otsustasime järgmisel hommikul puhkepäeva kasuks. Magasime, sõime ja logelesime niisama. Käisime hütis uudistamas, mis teistel plaanis on ja kuidas marsruutidel olukord on. Lund on väga palju ja soovitati siinkandis ainult ühele lihtsamale marsruudile minna. Otsustasime siiski järgmisel hommikul Augille du Moine peale minna.

13. juuli - Aiguille du Moine (South Ridge, AD, 3412m) üritus
Ärkasime hilja, kui väljas juba koitis. Hommikusöök - kaerahelbe puder - sai kiiresti sisse aetud ja saimegi liikuma. Hütist marsruudi algusesse ei ole väga pikk maa. Väike teerada suundub pisut vasakule, siiski suuremalt jaolt otse üles, väikse nõlva taha, kus on pisike liustik (Moine Neuve). Liustik lõpeb üleval kuluaaridega. Marsruudi algus oligi ühe sellise kuluaari suudmes. Kirjelduse järgi soovitati kirkad siia maha jätta ja toimisimegi nii. Ainult Olavi võttis kirka kaasa. Tõnu ja Johan jätsin ka kassid maha. Kuluaari mööda üles ronides ilmnes, et kalju on väga lumine ja jäine. Muidu pidi see olema puhtalt kaljumarsruut. Kõvasti tuli saapaga astmeid sisse raiuda ja tihtipeale isegi labakäe otsad lumme lüüa, kuna kirkad olid maha jäänud. Tasapisi jõudsime siiski edasi. 50-60 meetri pärast pidime kuluaarist vasakule oleva suure horisontaalse platvormi peale jõudma. See traavers oli ohtlik ja Johan tegi korraks väikse pukki mulle. Õnneks saime kasutada siia maha jäetud laskumisjaamu. Ühe väga jäise koha peal tuli traverseerida vasakule alla - selleks lasi Johan mind tasapisi ühest statsionaarsest julgestuspunktist alla, siis
laskus Olavi kaheksaga ja Johan ise topelt köiel, nii et saime pärast köie punktist läbi välja tõmmata. Mööda platvormi kulges marstuut edasi diagonaalis vasakule üles - kergem lumine nõlv. 200 meetri pärast läks marsruut mööda laia kuluaari otse üles. Rada oli endiselt väga lumine. Tihti oligi lume peal kiirem liikuda kui kõrvale jäävate järsemate kaljude peal. Päike juba soojendas nõlva ja pidevalt pudines ülalt väikseid lumetükke. Nendega vastu kätt või kiivrit saada oli valutu, kuid vastu nägu või silma oleks tagajärjed olnud halvemad. Seepärast tuli aegajalt nägu maas hoida, kui teised hoiatanud olid.

Edasi pidi marsruut kulgema enam vähem otse üles. Siin tegime suurema vea. Nimelt liikusime liiga palju vasakule ja varsti paistis ees järsem jäine sisenurk. Tundus, et seda oli võimalik ronida, kuid lihtsam paistis traverseerida veelgi vasakule ja ronida kaljuharja peale, mis jäi siit ligi 100 m kaugusel. See oli viga, sest hiljem marsruudi kirjeldust veelkord üle lugedes, selgus et õige AD raskusega marsruut kulges tegelikult pisut paremalt mööda kuluaari üles ja ilmselt oleks olnud palju lihtsam. Niimoodi me sattusime raskemale "Aiguille du Moine Integrale" marsruudile, kus oli juba mitu IV-st ja ka üks IV+ raskusega lõik.

Kaljuribi peale saamine tundus eemalt vaadates lihtne, aga tegelikult osutus see keerulisemaks kui paistis. Hakkasin ees ronima, Johan ja Olavi jäid alla julgestama. Alguses läks ronimine hästi - julgestuseks tuli paar klemmi ja frend panna. Ronisin järgmised 5 meetrit kõrgemale ja lootsin et üleval paistab kohe lihtsam polka. Aga seal paistis ainult järgmine järsk kaljulõik. Klemmid, ekspressid ja lindid hakkasid otsa saama. Õnneks tuli meelde, et seljakotis on veel üks karabiin ja lint. Kohati sai klemmid ehku peale pandud, sest head kohta oli raske leida. Siiski üleval leidisn paigas kaks kindlat statsionaarset naela ja ühe ideaalse klemmi prao. Viimased 5-6 meetrit ronisin vabalt ilma vahepunktideta, kuna julgestusvahendid olid otsas. Viimaks leidisn sobiva koha berila tegemiseks. Selle 40 meetri pikkuse kaljulõigu ronimise peale kulus 2 tundi. Olavil ja Johani zumaaritasid järgi - see ei olnud neil üldse kerge, sest Singing Rope "Top Gun" köis on üks ilgelt veniv kumm ikka, kui kõik 50m väljas on. Johan jändas frendi kättesaamisega tükk aega. Edasi oli õnneks lihtsam kaljuhari, mille ronisime enamasti samaaegselt. Enne T-kujulise šandarmi alla jõudmist tuli üks 10-15 meetrine raskem lõik ja tegime veel u 10 meetrise tugiköie.

T-kujulise šandarmi all otsustasime, et tippu ja tagasi me enam päevavalges ei jõuaks, kuigi siit oli mööda harja u 200 m. Otsustasime tagasi alla laskuda.

14. juuli - Tagasi alla Chamonix
Järgmine hommik üllatas meid imeilusalt selge ilmaga. Couvercle hütt asub suurepärase vaatega kohal. Grandes Jorasses põhjasein paistab kogu oma hiilguses nagu peopesa peal. See on sisuliselt 1300 meetrit vertikaalset kaljuseina. Õige pildi selle vägevusest saab, kui mõni lõbusõidu helikopter või lennuk seina lähedalt mööda lendab - nagu pisitilluke sääsk võimsa seina taustal. Samuti olid näha Mont Blanc oma pilvemütsiga, Deant Du Geant, jt tipud.

Ilm oli ilus, aga meie otsustasime teise planeeritud marsruudi sinna paika jätta seekord, sest lumi tegi need halvasti läbitavaks, ning alla Chamonix-isse tagasi põrutada.

Laskumine läks õnneks kiiremini, kuigi redelid ja moreeni ületamine võtsid omajagu aega. Viimaks, kui õhtul kella 5-6 paiku tagasi autode juurde jõudsime, olid jalad tulised ning muidu ka olime omadega täitsa lõõbakil. Raske kotiga laskumine mõjub õlgadele ja põlvedele hulga valusamini kui tõus.

Teepeal kuulsime, et Mount Blanc'ilgi on väga palju lund, kõva tuul ja laviinioht. Üks alpinistist kohvikupidaja, kes autoga Olavi jalavaeva lühendas, soovitas meil muud mitte proovida, kui vaid Gouter-i tavamarsruuti.