Mont Blanc ja Matterhorn päevik - osa 4

17. juuli - puhkepäev ja suundume Šveitsi
Hommikul põõnasime kaua ja lõuna ajal hakkasime sõitma Šveitsi poole Zermatti. Sõidu peale kulus meil suhteliselt vähe aega ning pealelõunal jõudsimegi kohale juba. Zermatti autoga sisse sõita ei saa. Sinna viivad ainult rongid ja taksod. Auto tuleb jätta u 5 km kaugusele Täshi asulasse tasulisse parklasse. Me otsustasimegi enne Zermatti kämpingusse jääda, nii et auto oleks käepärast, kuigi Zermattis on ka kämping olemas. Valida oli, kas jääda allapoole väiksemasse Randa küla kämpingusse (1409 m) või sõita ülespoole Täschi asulasse (1449 m). Sõitsime Täschi, sest see oli pisut suurem ja siin oli ka paar poodi olemas.

Käping asus üle raudtee jõe kaldal. Seadsime telgi üles. Kämpingu perenaine pakkus kohe ka odava hinnaga tõstuki piletit Klein Matternhorni (3883m) peale, aga me keeldusime ja ütlesime et meil on plaanid ronida hoopis päris Matterhorni otsa. Perenaise käest kuulsime, et õhtul kell kuus saab siin kohalikku Raclette juusturooga maitsta. See koosneb keedetud koorega katrtulitest, marineeritud sibulatest ja kurkidest, ning sulatatud Raclette juustust. Juustu sulatatakse spetsiaalse grilli all ja kokk tõmmbab noaga sulanud kihi taldriku peale. Maitses hea, aga kõht muidugi täis sellest ei saanud, nii et valmistasime korraliku õhtusöögi pärast ise juurde.

18.juuli - Zermatt
Täna läksime Zermatti linna peale kolama. Täschist viib sinna väike jalgrajake mööda jõe paremat kallast. Umbes 1,5-2 tunni tee. Zermatt on ka suvel kõva suusakuurort ja tõstukijaamas oli päris tihe lumelaudurite sebimine. Liiklus linnas toimus elektri-sõidukitega - autodeks on neid vist patt nimetada, aga osad olid kohandatud kauba veoks, teised reisijatele jne. Matterhorn ise peitis end pilve sees, seepärast ei näinudki, mismoodi ta täies hiilguses paistab. Ilmateade ennustas, et kolme päeva pärast läheb veelgi pilvisemaks. Tuule kohta kuulsime, et õnneks variab mägi Itaalia poolt puhuva külma tuule ära ja Hörli hari on suht tuulevaikne. Seepärast otsustasime järgmine päev kohe üles Hörli hüti juurde matkata. Õhtul pakkisime asjad.

19. juuli - Zermatt - Hörnli hütt (3260 m)
Parkisime auto tasulisse parklasse - maksmine pidi hiljem toimuma, seepärast me kellelegi teada ei andnudki, et me seda tegime. Kui me oma seljakotid autost välja tõstsime, saabus parajasti üks klientidega takso. Kui see kliendid maha pani, siis tuli meie käest küsima, et kas me Zermatti tahame sõita. Pakkus et viib näo kohta 2 CHF odavamalt kui rongi pilet oleks maksnud. Hüppasimegi peale ja 20 minutiga olime Zermatt-is. Kõndisime jala tõstuki jaama ja ostsime üles-alla piletid, makstes kaardiga 44 CHF nägu. Päris kallis lõbu see tõstukiga sõit! Alguses me arutasime Johaniga, et võiks alla tagasi jala laskuda, aga Olavi ei tahtnud, ja kuna mul oli üks põlv hell, siis otsustasin samuti tõstuki kasuks. Ukerdasime 3-kesi seljakottidega ühte tõstuki kabiini ja sõit algas Schwarzee Paradiisi poole. Vahepeal oli tõstuki vahejaam, kus tuli teise tõstuki peale ümber istuda. Lumelaudurid läksid teise tõstuki peale, mis viis vasemale. Meie hoidsime paremale viivale tõstukile. Tõstuki lõpppeatus oli 2583 m kõrgusel. Lõppjaamast viis jalgrada poole Hörli hüti poole. Hütt paistis siia ära, aga tipp ise oli pilve sees kogu aeg. Tasapisi liikudes jõudsime 2 tunni pärast Hörli hüti juurde. Mõtlesin, et telkimiskohad asuvad kohe hüti taga ja läksin neid otsides marsruudi algusesse välja, aga siin paistsid sildid: telkimine keelatud. Selgus et telkimiskohad jäävad üles vaadates pisut vasakule poole, umbes 100-150m hütist pisut allapoole minna. Ainult üks kollane telk paisits seal püsti olevat. Ülejäänud kivimüüridega ümbritsetud platsid olid kõik vabad - kokku oli selliseid oma 6-8 tükki. Valisime ühe laiema ja kõrgema kivimüüriga platsi ja püstitasime telgi. Kuna telgi kaart sirgeks painutada ei jõudnud, siis telk kartis tuult ja ma ladusin müüri veelgi kõrgemaks.

Hiljem läksime marsruudi algust uudistama. See asus hütist u 100 m kaugusel ja algas kohe lühema järsema lõiguga, millel oli abiköis väljas. Ronisime ilma vöödeta üles ja edasi umbes 30 minuti jagu kohta, kust paistis juba esimene kuluaar ja kollane kalju. Algus tundus lihtne ronimine. Siis laskusime hüti juurde tagasi ja uudistasime mis teised grupid räägivad. Ühe kiidiga rääkides selgus, et nad plaanivad välja minna kell 4:30 ja et meie võime järgneda u kell 4:45. Sellega oligi me plaan paigas - äratus homme kell 3:30 ja marsruudi all kell 4:45.

20. juuli - Matterhorni tipp (Hörnligrat marsruut, AD)
Äratus oli kell 3:30. Söömise, riietumise ja asjade pakkimise peale kulus kaua. Kui telgist välja sain, nägin juba tosina jagu tulukesi üleval matterhorni marsruudi peal. Esimesed olid üpris kõrgel. Ilmselt olid nad väljunud juba kella 4:00 paiku, mitte nagu meile räägitud. Ootasin kuni teised oma varustuse selga said ja viimaks saime paraja hilinemisega liikuma. Marsruudi algusesse kalju alla jõudsime täpselt kell 5:00. Olime kõige viimased ronijad kes täna tippu üritavad.

Marsruudi all sättisime 3-sesse seongusse: Johan ees, Olavi keskel, Tõnu taga. Omavahelise köie pikkuseks jätsime algul 15 m. Mingi aja pärast sai selgeks, et see on siiski liiga pikk, sest segas liikumist. Ma kerisin oma köie otsast veel poole omale selga, nii et minu ja Olavi vahele jäi alla 10 meetri. Ronisime samaaegselt päris jõudsalt edasi. Kuluaaride juures läks kalju pisut raskemaks, aga kuna raskemate kohtade peal olid statsionaarsed köied väljas, siis mingeid probleeme ei tekkinud. Peagi jõudsime järgi ühele kahesele seongule, kes liikus päris aeglaselt. Selgus, et üks giid ja tema klient. Johan küsis üle, et kuidas õige marsruut peaks minema - pidime hoidma harjast pisut vasakule. Mingi hetk jõudsime siiski päris harja peale välja ja ronisime mööda seda tükk aega, kuni silmasime all pool vasemal taaskord seda 2-st seongut ja ees veel ühte teist seongut. Teised grupid paistsid kohati päris kõvasti üksteist vahelduvalt julgestavat, nii et möödusime ka järgmisest grupist.

Rusikareegel on, et hiljemalt kell 12:00 peaks tipus olema või peale seda kellaaega laskuma asuma. Kuna olime hilja alustanud, siis pures kahtlus kas me selleks ajaks ikka tippu jõuame. Mina ja Johan kannustasime ja kiirustasime üksteist pidevalt tagant, et liigume kiiremini ja püüdsime igasugused pausid võimalikult lühikesed hoida.

Peagi hakkasid esimesed tipus käinud grupid meile vastu tulema. Küsisime: palju siit Solvay hütini aega kulub? Vastus oli: sõltub kui kiiresti te liigute? Aga prognoositi et umbes 1-1,5 tundi. Enam vähem selle ajaga jõudsimegi Solvay hütini. Hüti all pidi olema üks raskem (UIAA III-) Moseley plaat, aga meie sellest tegelikult aru ei saanudki, vaid ronisime samaaegselt sellest üle. Hütis puhkasime ja sõime pisut, aga kaua aega siin raista ei tahtnud ja liikusime edasi tipu siinas. Edasi oli alguses kaljune, aga mitte raske, lõik. Seejärel muutus marsruut lumiseks ja jäiseks. Päris tihedalt oli statsionaarseid köisi üksteise järgi. Olime pilve sees, nähtavus oli halb. Köiterodu üleval otsas kohtasime ühte laskuvat gruppi, kes ütles et tippu on siit ainult loetud meetrid. Siin seisis üks metallist kujuke ja pisut paremale läkski lumine hari tippu. Matterhorni tipus olime kell 10:30 hommikul! Sveitsi poolses tipus midagi vaadata polnud - ainult lumine hari. Ühtegi teist gruppi ka samal ajal tipus ei olnud. Udu tõttu võis ainult oletada, kui pikalt need järsakud teisele poole langevad. Istusime tipus 20 minutit ja tegime tipupildid. Kell 10:50 hakkasime laskuma.

Lumi oli juba sula ja alguses oli päris ohtlik laskuda, sest lume all oli libe jää. Kui statsionaarsete köiteni jõudsime, siis läks libedamalt. Laskusime samaaegselt ronides. Mina laskusin siin enamasti köiest kinni hoides nägu eespool - nii sai üllatavalt kiiresti edasi. Kogu laskumise jooksul ei teinud me ühtegi dülfrit, sest kalju oli hästi ronitav ka allapoole. Siiski kulus laskumisele rohkem aega, kui tõusmisele, sest tagasi Hörli hüti juurde jõudsime me alles kell 18:10. Samas kiiret ei olnud meil kusagile, võtsime asja rahulikult. Osutus, et laskumisel on õiget rada palju raskem leida, kui tõusmisel. Päris mitmel korral panime õigest marsruudist mööda ja hiljem tegime aeganõudvaid traaverseid, et tagasi marsruudile saada. Paaril korral ronisime ka statsionaarsetest köitest mööda, sest ei teadnud, et sealsamas nurga taga ongi juba statsionaarne köis, kõigest 10-20 meetri kaugusel.

Meie õnneks oli sel päeval rahvast väga vähe, kõigest 7-8 gruppi (2-4 inimest grupis). Ilmselt halva ilma tõttu. Olen lugenud, et mõnedel päevadel võib seal olla kuni 200 ronijat ühel päeval Hörli harjal! Seepärast troppe ei tekkinud ja saime kiiresti laskuvatest gruppidest mööda. Marsruudil ei kasutanud me ühtegi linti ega klemmi. Enamasti liikusime samaaegselt, vaid umbes tosinal korral julgestasime üksteist vahelduvalt kivi või metallvaja tagant, eelkõige alla ronimisel, kui keegi soovis. Samas need julgestatavad lõigud olid lühikesed, nii 3-6 meetrit, nii et palju aega sellele kaduma ei läinud.