Mont Blanc ja Matterhorn päevik - osa 2

12. juuli - Puhkepäev Couvercle hüti juures
Peale rasket päeva otsustasime järgmisel hommikul puhkepäeva kasuks. Magasime, sõime ja logelesime niisama. Käisime hütis uudistamas, mis teistel plaanis on ja kuidas marsruutidel olukord on. Lund on väga palju ja soovitati siinkandis ainult ühele lihtsamale marsruudile minna. Otsustasime siiski järgmisel hommikul Augille du Moine peale minna.

13. juuli - Aiguille du Moine (South Ridge, AD, 3412m) üritus
Ärkasime hilja, kui väljas juba koitis. Hommikusöök - kaerahelbe puder - sai kiiresti sisse aetud ja saimegi liikuma. Hütist marsruudi algusesse ei ole väga pikk maa. Väike teerada suundub pisut vasakule, siiski suuremalt jaolt otse üles, väikse nõlva taha, kus on pisike liustik (Moine Neuve). Liustik lõpeb üleval kuluaaridega. Marsruudi algus oligi ühe sellise kuluaari suudmes. Kirjelduse järgi soovitati kirkad siia maha jätta ja toimisimegi nii. Ainult Olavi võttis kirka kaasa. Tõnu ja Johan jätsin ka kassid maha. Kuluaari mööda üles ronides ilmnes, et kalju on väga lumine ja jäine. Muidu pidi see olema puhtalt kaljumarsruut. Kõvasti tuli saapaga astmeid sisse raiuda ja tihtipeale isegi labakäe otsad lumme lüüa, kuna kirkad olid maha jäänud. Tasapisi jõudsime siiski edasi. 50-60 meetri pärast pidime kuluaarist vasakule oleva suure horisontaalse platvormi peale jõudma. See traavers oli ohtlik ja Johan tegi korraks väikse pukki mulle. Õnneks saime kasutada siia maha jäetud laskumisjaamu. Ühe väga jäise koha peal tuli traverseerida vasakule alla - selleks lasi Johan mind tasapisi ühest statsionaarsest julgestuspunktist alla, siis
laskus Olavi kaheksaga ja Johan ise topelt köiel, nii et saime pärast köie punktist läbi välja tõmmata. Mööda platvormi kulges marstuut edasi diagonaalis vasakule üles - kergem lumine nõlv. 200 meetri pärast läks marsruut mööda laia kuluaari otse üles. Rada oli endiselt väga lumine. Tihti oligi lume peal kiirem liikuda kui kõrvale jäävate järsemate kaljude peal. Päike juba soojendas nõlva ja pidevalt pudines ülalt väikseid lumetükke. Nendega vastu kätt või kiivrit saada oli valutu, kuid vastu nägu või silma oleks tagajärjed olnud halvemad. Seepärast tuli aegajalt nägu maas hoida, kui teised hoiatanud olid.

Edasi pidi marsruut kulgema enam vähem otse üles. Siin tegime suurema vea. Nimelt liikusime liiga palju vasakule ja varsti paistis ees järsem jäine sisenurk. Tundus, et seda oli võimalik ronida, kuid lihtsam paistis traverseerida veelgi vasakule ja ronida kaljuharja peale, mis jäi siit ligi 100 m kaugusel. See oli viga, sest hiljem marsruudi kirjeldust veelkord üle lugedes, selgus et õige AD raskusega marsruut kulges tegelikult pisut paremalt mööda kuluaari üles ja ilmselt oleks olnud palju lihtsam. Niimoodi me sattusime raskemale "Aiguille du Moine Integrale" marsruudile, kus oli juba mitu IV-st ja ka üks IV+ raskusega lõik.

Kaljuribi peale saamine tundus eemalt vaadates lihtne, aga tegelikult osutus see keerulisemaks kui paistis. Hakkasin ees ronima, Johan ja Olavi jäid alla julgestama. Alguses läks ronimine hästi - julgestuseks tuli paar klemmi ja frend panna. Ronisin järgmised 5 meetrit kõrgemale ja lootsin et üleval paistab kohe lihtsam polka. Aga seal paistis ainult järgmine järsk kaljulõik. Klemmid, ekspressid ja lindid hakkasid otsa saama. Õnneks tuli meelde, et seljakotis on veel üks karabiin ja lint. Kohati sai klemmid ehku peale pandud, sest head kohta oli raske leida. Siiski üleval leidisn paigas kaks kindlat statsionaarset naela ja ühe ideaalse klemmi prao. Viimased 5-6 meetrit ronisin vabalt ilma vahepunktideta, kuna julgestusvahendid olid otsas. Viimaks leidisn sobiva koha berila tegemiseks. Selle 40 meetri pikkuse kaljulõigu ronimise peale kulus 2 tundi. Olavil ja Johani zumaaritasid järgi - see ei olnud neil üldse kerge, sest Singing Rope "Top Gun" köis on üks ilgelt veniv kumm ikka, kui kõik 50m väljas on. Johan jändas frendi kättesaamisega tükk aega. Edasi oli õnneks lihtsam kaljuhari, mille ronisime enamasti samaaegselt. Enne T-kujulise šandarmi alla jõudmist tuli üks 10-15 meetrine raskem lõik ja tegime veel u 10 meetrise tugiköie.

T-kujulise šandarmi all otsustasime, et tippu ja tagasi me enam päevavalges ei jõuaks, kuigi siit oli mööda harja u 200 m. Otsustasime tagasi alla laskuda.

14. juuli - Tagasi alla Chamonix
Järgmine hommik üllatas meid imeilusalt selge ilmaga. Couvercle hütt asub suurepärase vaatega kohal. Grandes Jorasses põhjasein paistab kogu oma hiilguses nagu peopesa peal. See on sisuliselt 1300 meetrit vertikaalset kaljuseina. Õige pildi selle vägevusest saab, kui mõni lõbusõidu helikopter või lennuk seina lähedalt mööda lendab - nagu pisitilluke sääsk võimsa seina taustal. Samuti olid näha Mont Blanc oma pilvemütsiga, Deant Du Geant, jt tipud.

Ilm oli ilus, aga meie otsustasime teise planeeritud marsruudi sinna paika jätta seekord, sest lumi tegi need halvasti läbitavaks, ning alla Chamonix-isse tagasi põrutada.

Laskumine läks õnneks kiiremini, kuigi redelid ja moreeni ületamine võtsid omajagu aega. Viimaks, kui õhtul kella 5-6 paiku tagasi autode juurde jõudsime, olid jalad tulised ning muidu ka olime omadega täitsa lõõbakil. Raske kotiga laskumine mõjub õlgadele ja põlvedele hulga valusamini kui tõus.

Teepeal kuulsime, et Mount Blanc'ilgi on väga palju lund, kõva tuul ja laviinioht. Üks alpinistist kohvikupidaja, kes autoga Olavi jalavaeva lühendas, soovitas meil muud mitte proovida, kui vaid Gouter-i tavamarsruuti.