Mont Blanc ja Matterhorn päevik - osa 3

15. juuli - Chamonix - Gouteri hütt (Mont Blanc)
Eelmisel päeval alla jõudes lugesime ilmateadet, mis lubas head ilma veel ainult paariks päevaks.
Otsustasime, et püüame selle aja jooksul Mount Blanci tippu üritada. Tegime plaani võimalikult minimaalselt toitu ja varustust üles kaasa vedada - ainult kolme päeva toidu: 1. päev üles hüti juurde, 2-ne päev puhkus ja sellele järgneval öösel tippu ja 3. päev alla tagasi. Õhtul pakkisime asjad kokku ja läksime varakult magama.

15-nda juuli hommikul oli äratus kella 5:30 paiku, sest plaanisime esimese tõstuki peale jõuda. Tõstukijaam alustas tööd kell 7:15. Magamiskott ja telk sai pakitud seljakottidesse ja põrutasimegi autoga tõstukijaama, mis jäi Les Bossons asula lähedale. Siiski oli tükk tegu selle asula üles leidmisega, sest tiirutasime seal autoga päris kõvasti ringi. Tõstuk viis meid üles Bellevue jaama (1794m), kust edasi sõitsime trammiga Tramway du Mont Blanc Nid D'Aigle lõpppeatusesse (2380m). Hiljem Eestis kuulsin, et 21. juulil oli tormi tagajärjel toimunud maanihe (vaata siit täpsemalt), mille tõttu ülemine osa raudteest on hetkel suletud.

Nid D'Aigle jaamast alustasime jala tõusu Gouteri hüti (3817m) suunas. Mitmes kohas olid väljas kirjad, et Gouteri hüti juures telkida ei tohi ja viimane koht, kus on lubatud telkida, on Tete Rousse hüti lähedal (3167m). Samuti uudistas Nid D'Aigle jaamas üks ametnikust vanem meesterahvas kõikide seljakotte. Kui ta nägi, et meil on telk seljakoti küljes, siis hoiatas meid üleval telkimise keelust. See lõi me plaanid sassi! Hakkasime plaane pidama, et mis teha. Üks variant oli ööbida Tete Rousse lähedal 3100 m kõrgusel telgis ja siis järgmine päev minna Gouteri hütti juurde ja proovida ilma rahata seal kusagil esikus ööbida ning järgmisel öösel kohe tipp ära teha. Teine variant oli tõusta kohe Vallot hütti (4362 m) ja teha tipp sealt järgmisel päeval.

Tõusime päris jõudsalt ja seekord klappisid kõik raamatutes ja teeviitadel näidatud ajahinnangud, nii et saime isegi pisut kiiremini, kui kirjas oli. Liikusime kõik omas tempos ja Tete Rousse lähedal ootasime teised järgi. Johan oli vahepeal kuulnud vastutulijate käest, et Gouteri hüti lähedal saab telkida küll või vähemalt telgitakse seal. Seega otsustasime ise ka gouter-i hüti juurde välja tõusta.

Tete Rousse juurest edasi viib järsem lumenõlv ja ohtlik kuluaar paremale, kus pidavat pidevalt kivivaringuid olema. Meie liikusime igaüks oma tempos ja köide ei pannud. Kuna lumi oli sula, siis ma kasse ka alla ei sidunud, kuigi Olavi ja Johan sidusid. Kuluaari traavers kulges ohutult ja ei näinud ka hiljem seal ühtegi kivi kukkumas. Hoopis raskem oli järgnev tõus mööda pooleldi jäist kalju- ja rusunõlva. Samas ei midagi hullu ja liikusime igaüks oma tempos, köide panemata. 2 tunni pärast olingi Gouteri hütti juures. Ootasin Johani järgi ja läksime telki üles sättima. Panime telgi lumeharja peale, u 100m kaugusele hütist, pisikese lumekarniisi taha, kus olid telkimiskohad juba valmis kaevatud. Ilm oli ilus, päike kõrvetas parajalt. Meie kõrval oli üks suurte lumeseintega telkimiskoht, kus olid kellegi asjad sees, aga telki üleval ei olnud. Selgus, et seal ööbib üks Poolakas niisama lageda taeva all magamiskotis - sõbrad olla tal hütis koha saanud, aga tema otsustas lageda taeva all ööbida.

Enesetunne oli meil hea ja otsustasime järgneval öösel kohe tippu üritada.

16. juuli - Mount Blanci tipp
Õhtu ja öö oli rahutu, sest tõusis tuul, mis raputas öösel kõvasti telki. Äratus oli kell 00:30, tegime toidu valmis ja saime liikuma kella 01:30 paiku. Tuule ja külma tõttu otsustasin võimalikult soojalt riidesse panna, isegi soojad brünje võrkpüksid panin alla, mida ma tavaliselt kunagi pole kasutanud. Samuti sidusime kassid alla. Alguses kulges rada mööda harja. Siis edasi viis lai jälje-maantee järsemast lumenõlvast üles. Üllatusega avastasime, et olime sel öösel esimesed tõusjad. Ja järgmised tulukesed hakkasid paistma alles 200-300m meist all pool. Poole nõlva peal tekkis väike paanika, et kas me läheme ikka õiget rada, sest Johan oletas et rada peaks hoidma rohkem paremale. Siiski jõudsime selgusele, et see on õige tee, sest siin on palju jälgi ja see peab tõusma Dome du Gouter mäekünka peale. Lumenõlv oli lõputult pikk ja otsa ei olnud näha. Viimaks jõudsime Gouteri kurule ja siit läks edasi kitsam rada, algul langedes, siis jälle tõustes Vallot hüti suunas. Üks telk oli isegi siin kurul püsti.

Vallot hüti leidsime eest tühjana ja ootasime järgi pisut maha jäänud tulukese - Olavi. Samuti paistsid järgmised tulukesed juba päris lähedal. Vallot hüti juures oli tuul täitsa maruks muutunud. Hütti kumises ja oli päris kõhe tunne seal sees olla. Olavi ütles, et ta jääb hütti ja puhakab veidike. Meie Johaniga panime ees ajama. Edasine rada kulges ööda kitsast lumeharja. Kord Prantsusmaa poole peal, kord Itaalia poole peal. Itaalia poole peal oli väga vali tuul, mis paiskas lumeterakesi valuselt vastu nägu. Tõmbasin oma jope kapuutsi nii kokku kui võimalik ja hoidsin pead kõrvale prantsusmaa poole, et tuule eest kaitset saada. Soojalt riietumine läks seekord täiega asja ette, sest tippu tõustes ei hakanud kordagi nii palav, et oleks tahtnud lahti riietuda. Viimased tipueelsed lumeharjad osutusid venivalt pikaks. Lootsime järgmise harja lõpus tippu juba näha. Aga ei - selle tagant paistis jälle järgmine hari.

Viimaks lõppes tõus otsa ja algas langus - olimegi tipus! Kell oli 5:30. Tegime tipupildid ja istusime puhkasime pisut nõlva varjus, tuule eest peidus. Peagi jõudis järgi üks noorem naisterahvas, kes kilkas ja näitas näpuga ida suunas - päike just tõusis eemalt mägede tagant. Ilus vaatepilt! Johan aitas temast ka pilte teha, aga kuna tuul oli hirmus vali, siis kaua siin passida ei tahtnud. Ahjaa, täna oli ju mu sünnipäev ka!

Laskumine läks heas meeleolus päris jõudsalt. Mitu gruppi tuli vastu. Mõned olid köies, mõned mitte. Meie ka köide ei seekord ei pannudki kordagi. Kui Vallot hüti juurde tagasi jõudsime, siis seal ootas meid Olavi. Tal olid jalad külemtama hakanud ja ta otsustas kõrgemale mitte tõusta - tuul oli ikka väga vali. Nüüd oli siin hütis ja lähedal teisigi gruppe, mõned küsisid kuidas seal üleval on. Vastasime, et tuul on väga vali, just itaalia poole peal. Hütist all pool läks soojemaks, sest päike säras ja tuulevarjus hakkas palav. Lumi veel pehme ei olnud ja õnnestus päris vara tagasi telgi juurde jõuda.

Lootsime et magame nüüd paar tundi ja siis laskume päris alla välja, et veel õhtul Chamonix kämpingusse tagasi jõuda. Telgi juurde jõudes avastasime oma telgi väga kõveras olekus vaakuvat. Üks telgi alumiiniumist kaar oli tuule tõttu sissepoole kõveraks paindunud. Niimoodi, et kui kõvem tuulehoog tuli, siis tekkis hirm, et lõhub telgi täitsa ära. Mõtlesin, et kuna meil läheb telki all veel vaja ja Matternhorni jaoks ka, siis paneme kohe telgi kokku ja uni jääb ära või tukastame Gouter-i hütis sees. Tegime kiiresti süüa ja peale seda asusimegi alla poole laskuma.

Alla rongijaama jõudes selgus, et esimese trammi peale alpiniste ei lastagi, vaid tunni aja pärast läheb spetsiaalselt alpinistidele mõeldud tramm Bellevue jaama. Bellevuest saime viimaste tõstukitega alla auto juurde. All orus oli ikka jube palav. Olavi tahtis veel ühe kohaliku gaasitankla üles otsida, enne kui tagasi kämpingusse sõidame. Selle otsimise peale läks kõvasti aega ja vahepeal jõudsime oma räpasete ja higiste riietega isegi kaubanduskeskuses shoppamas ära käia. Viimaks jõudsime kämpingusse tagasi.