Mont Blanc ja Matterhorn päevik - osa 1

Kaks nädalat aktiivset puhkust alpides on möödas selleks korraks.
Minu väike kokkuvõtte sellest järgneb osade kaupa.

06-08 juuli - autosõit
Reede õhtul peale kella kaheksat võtsid Olavi ja Johan mind auto peale ja sõit läks lahti.
Sõitsime Olavi autoga, gaasimootoriga Saabiga. Kila-kola oli nii palju, et ka kõrvaliste oli pooleldi täis kuhjatud. Sõit oli planeeritud ilma ööbimisteta otse Chamonix-isse, Prantsusmaale. Läti ja Leedu oli roolis Olavi, siis Johan ja Poolas Warsawist edasi Tõnu, jne. Ööl vastu pühapäeva sõitsime Saksamaalt läbi Nürmbergi Sveitsi ja sealt Prantsusmaale. Mont Blanci autotunnelit me kokkuhoiu pärast kasutada ei tahtnud ja sõitsime mööda väiksemaid serpentiinidega teid üle kuru. Pisut aega kulus gaasi tanklate otsimise peale - Poolas on neid väga tihedalt ja Saksamaal samuti, aga Sveitsis ja Prantsusmaal eriti mitte.

08-10 juuli - Chamonix
Pühapäeva pärastlõunal jõudsime Chamonix-isse ja seadsime end sisse päris kesklinna lähedal paiknevasse kämpingusse. Jala oli sealt linna südamesse 10 minti. Ilmateade lubas paaril järgneval päeval vihma ja tormi. Laupäevase päeva kondasime niisama linna peal, tutuvusime tõstukite jms hindadega. Edasi oli meil plaanis teha 1 madalam tipp - Aiguille du Moine (AD, 3412m, kalju) ja kui olud lubavad ja aega jagub siis ka Aiguille du Verte - Whymper coluour (AD, 4122m, lumi-jää). Kahjuks oli ilm väga sant ja otsustasime ühe peava veel all kämpingus ööbida.

11. juuli Chamonix- Montenvers - Mer de Glace - Refuge du Couvercle
Ilm oli vihmane aga otsustasime kõrgemale liikuda, sest järgmisteks päevadeks lubas ilma paranemist. Pakkisime seljakottidesse 6 päeva toidukraami. Kotid said ikka jube rasked - üle 25 kg. Enamik alpiniste ööbib alpides hüttides ja seepärast pole neil vaja magamiskotti ega toidukraami tassida. Meie olime seal orus vist ainukesed, kes nii suurte seljakottidega ukerdasid. Ollallaa! - oli mõne vastutulija kommentaar.

Montenvers on väike hotell ja kohvik u 1913 m kõrgusel ja sinna saab Chamonixist (u 1000 m kõrguselt) rongiga. Samuti laskub sealt tõstuk alla Mer de Glace liustiku juurde jääkoopasse. Aklimatisatsiooni mõttes aga otsustasime sinna jala liikuda. Kirjelduste järgi pidi see olema u 2 tunni tee. Meil kulus suurte kottidega selle peale aga poole rohkem aega. Montenversi juurest viis väike rada redelite juurde ja mööda neid ronides sai laskuda liustikule - umbes 150 meetrit alla. Rahvast oli siin palju - oli mitu keskkooli õpilaste gruppi, kes käisid liustikul harjutamas. Õnneks olid redelid ainult 50-70 kraadise nurga alla, nii et laskumine oli suhteliselt kerge.

Mer de Glace liustikult viis kassidega sisse tallutud rada üles poole. Meie otsustasime, et kasse alla panema ei hakka, sest tõus oli lauge. Algul kulges rada suhteliselt liustiku keskel, mõnedest jäälõhede piirkondadest mööda. Kõrgemal sõitis Mer de Glace liustikusse sisse teine liustik Glacier de Leschaux, moodustades jää peale parajalt kõrge moreeni ja kivirusu valli. Mer de Glace liustiku mööda üles minnes jääb moreeni valli vasakut kätt. Edasi tulebki liikuda üle selle moreeni ja Leschaux liustiku vasakul serval mööda kivist, aga lauget nõlva kuni redeliteni. Siin on rada tähistatud tuuridega ja redelite algus suure valge kandilise tähisega vaskul kalju peal.

Kirjelduste järgi on Montenversist Refuge du Couvercle hütti 3,5 tunni tee. Tegelikult kulus meil selle peale üle poole rohkem aega ja ma arvan et ainult väga heas vormis suudaks selle läbida 3,5 tunniga ilma seljakotita. Kui me viimaks redelite (Les Egralets) juurde jõudsime jäi suu ammuli - sisuliselt oli siin 50 m täiesti vertikaalseid redeleid. Kuna me raja kirjeldustest ei olnud välja lugenud, et siin on sellised redelid, siis oletasime et see ei ole õige koht ja liikusime mööda liustiku serva edasi, otsides õiget kohta. 30 minuti pärast peatusime uurisime veelkord kaarti ja sai selgeks et need redelit olid ikka õiged ilmselt- tuli tagasi redelit juurde juurde liikuda. Raske seljakotiga ei olnud redelitest üles ronimine üldse mitte kerge.

Redelitest üleval kulges rada mööda rohunõlva ja hiljem moreenivalli peal. Lund oli palju ja rohelised rohututid paistsid lume alt välja. Lootsime et hütt tuleb peagi, aga tuhkagi ta tuli. Läks juba pimedaks ja otsisime pealambid välja. Otsustasin teistel ees pisut kiiremini liikuda et valges veel hüti juurde jõuda aga siiski oli rada nii pikk, et ma vahepeal jõudsin juba kahelda kas see on ikka õige rada. Viimaks pimedas jõudsin hütini, leidsin selle taga lume peal sobiva telkimiskoha, panin telgi püsti ja läksin tagasi teistele tulukest vilgutama. Hütt ise asub 2675m kõrgusel. Kokku kulus meil jalgsi suurte seljakottidega selle peale 13 tundi!